Lõpupidu!

Eile koristasime üheskoos terve koolimaja ära (klassid, toaletid, saalid, koridorid). Peale meie lahkumist peab kõik läikima nagu alguses, kui me siia saabusime. Pärastlõunal seadsime sammud kirku poole, kus ootas ees südamlik kontsert. Laulsime koos kooriga ja esitasime kahekesi eesti keeles „Tiliseb, tiliseb aisakell“. See oli midagi erilist, kuna me kumbki polnud varem kirikus esinenud. Pårast kooli jalutades oli sissesõidutee valgustatud küünaldega...
Enne õhtusööki toimus pidulik tseremoonia, kus õppejõud pidasid südantliigutavaid kõnesid ning saime kätte lõputunnistused. Edasi ootas meid ees luksuslik söömaaeg. Köök oli ettevalmistanud kvaliteetse restorani tasemel, kolmekäigulise õhtusöögi. Ettekandjateks olid meie kallid õppejõud. Peol toimus hååletamine erinevatele tiitlitele (parim spotlane, såravaim isiksus, ågedaid tuba jne) ja uskuge v6i mitte, meie kallis Elina sai tiitli "suurimad rinnad" :) Nalja oli nabani, sest m6nel tysedamal tydrukul on siin palju suuremad rinnad, aga need pole kaugeltki mitte ilusad! Lisaks toimusid mitmed etteasted ja tore oli muljetada ning veel viimast korda mõnusalt koos aega veeta.

Uisutama

Reedega lõppesid meie õpingud siin koolis, oli viimane tavaline koolipäev. Õhtu möödus häid filme vaadates.
Laupäeval läksime terve kooliga uisutama. Hästi tore oli, sest ilm oli soe ja muru roheline. Imelik oli uiske jalga panna, sest üldse polnud talvetunnet. Pealelõunal läksime veel viimast korda Viborgi peale jalutama ja väikseid jõuluoste tegema. Linn oli rahvast puupüsti täis, toimusid mitmed esinemised ja showd.
Õhtul oli meil viimane Cafe, mis lõppes suure klubimölluga. Koju jõudsime alles varavalges.

Eriline neljapäev

Alates neljapäevast on meil iga päev väga eriline: viimane nelajpäev, viimane reede, viimane laupäev jne. Püüame võtta igast hetkest viimast!
Neljapäval, toimus nelja põhivõistkonna ja õppejõudude vaheline võrkpalliturniir. Igati vahvad ja pinglised mängud sai maha peetud, kõige märkimisväärsem on asjaolu, et õppejõud ei saanudki esimest kohta. Tudengid ruulisid!
Õhtul oli kitarrikursusel esinemine, suur ärevus oli põues, kas ikka suudame ühes tempos ja õiged noodid koos mängida. Kõik sujus hästi ja publik nautis ning laulis kaasa. See oli Raili elu esimene kitarrikonsert!
Hilisõhtul oli viimane öö, kus saime karaokebaari Dickens pidutsema minna. Meie traditsioonilised neljapäevased Dickensi külastused on nüüdseks selja taga. Peaaegu terve kursus seadis keskööks oma sammud linna poole ning üheskoos lõõritasime mitmeid laule. Tsikid, kutid tantsisid ja kõigil oli lõbus :)

Julie!

Reedel, peale kooli, läksime ühele toredale kursaõele, Julile, külla. Ta elab Lemvigis, mis asub Taani lääneranikul. Kui kohale jõudsime, ei jõudnud ära imestada, kui armas kodu neil on.
Pereisa valmistas meile maitsva õhtusöögi, milleks oli grillliha viskikastmes, kõrvale pakuti maitsvat veini. Söögilaua ääres sai päris kaua jutustatud maast ja ilmast, sest Julie isa rääkis väga head inglise keelt. Olime päris väsinud, kahest möödunud päevast ning filmi vaadates uinusime magusalt.
Laupäeva hommikul tõusime varakult, selle peale, et keegi köögis askeldas, kaetud oli rikkalik hommikusöögilaud. Peale kosutavat kõhutäit, läksime terve perega (Julie vanemad ja väike õde ka) vabaõhumuuseumisse, kus võis näha Taani elu 17-19 sajanditel. Ilm oli mõnus, jalutasime ringi kui üks suur pere. Seal võis näha igasugu huvitavaid asju vanast ajast: pastelde meisterdamine, puumänguasjade nikerdamine, raua-, ning pagaritöökoda. Peale ringituuritamist jõime kuuma kakaod ja sõime tradistsioonilsi Taani jõulusõõrikuid. Tunnid möödusid lennates ning peagi oli pime käes.
Kodus ootas meid ees vahva tüdrukute õhtu. Juliel on eraldi vannituba, kus on kõlarid ja väike sohva. Seal oli tore ennast peoks ette valmistada ja põnevaid neidude jutte rääkida.
Pidu oli vahva! Kuna Lemvig on üsna väike linnake, siis uued näod ei jää märkamata. Klubis saime päris suure tähelepanu osaliseks, kõik poisid-tüdrukud vahtisid meid, et kes need siia tulnud on ning isegi taani keelt ei räägi. Peale suurt möllu läksime kohalikku pizzabaari ja koju jõudsime alles varastel hommikutundidel.
Pühapäev ootas meid üllatus! Kui magamistoast kööki läksime, nägime laual kahte säravat pakikest. Pereema oli meile mõlemale armsa kingituse teinud. Pärastlõunal läksime Julie poisile külla, kes elab suures farmis, neil on ~500 lehma. Ta tegi meile farmis ekskursiooni, kus nägime piimavalmistamise protseduuri, kahepäevaseid vasikaid ja igasugu ägedaid masinaid.
Edasi sõitsime ookeani äärde, nautisime vahutavat vett ja värsket õhku. Õhtul sõime traditsioonilist Taani jõulusööki. Neil on üks hea magustoit, kuhu sisse on ära peidetud mandel ning, kes selle leiab, saab kingituse. Ütleme nii, et kingitus läks ühele eestlasele, blondi peaga. Peale maitsvat kehakinnitust läksime käsipalli vaatama. See spordiala on Taanis populaarsuselt teine, esimene on jalgpall.
Oli hea nädalavahetus ja koduigatsus on nüüd veelgi suurem!

Triatlon

Reede hommikul kell 8:00 käis stardipauk ja ¼ triatlonist võis alata! Hüppasime vette - ees ootas 1000 m (40 basseini pikkust) ujumist. Ei olnudki kõige raskem, uskusime, et vajume poole peal põhja. Otse ujulast istusime rattaste selga, et läbi kihutada 45 km metsavahelist teed. Ilm oli paha, sadas ja pori pritsis näkku ning riietele. Aga meil oli lõbus, põnevate juttude saatel ühises tempos sõita. Rattatee läbitud, viskasime sõidukid murule ja alustasime 10,5 km jooksurada. Vot see oli raske, sest jalad kiskusid krampi ning tundusid kui puupakud, mis ei tahtnud üldse liikuda.
Kogu triatlonist võtsid osa 15 kõige paremas vormis kursavenda ning 4 tüdrukut + meie. Kui nüüd ausalt öelda, siis meie füüsiline vorm ei anna võrrelda kuttide omaga ja me läbisime kõigist aladest vaid poole maa. See oli meie eesmärk ning oleme õnnelikud, et hakkama saime!

Politseikatsed!

Päris hull päev! Meie koolis õpivad tudengid, kes tahavad kunagi politseinikeks saada ning siinsed füüsilised tegevused loovad neile head eeldused politesikooli minekuks. Oleme siin juba neli kuud trenni teinud ja täna olid eelkatsed tulevastele politseinikele, kust ka meie pidime osa võtma.
Uhh, päev algas aja peale ujumisega (200m). Meie, Eesti tüdrukud, tihti suplemas ei käi, seega 8x25m nii kergelt ei tulnudki. Natuke ebamugav oli see, et meid pandi ühele rajale ujuma, kuigi nad seda ei arvestanud, et oleme suht ühe kiired. Nii me siis togisime üksteist käte ja jalgadega, võideldes tulihingeliselt lõpuni. Meie ajad mahtusid katsete piiridesse – juhhei! Naljaks oli see, et mõned noormehed ületasid lubatud ajalimiidi.
Otse ujumast tõttasime spordisaali, et teha kõhulihaseid, lõuatõmbamist, spritjooksu, tõsta kangi ning kõike seda aja peale. Meie tulemused olid teiste silmis üllatavalt head, sest keegi ei uskunud, et me suudame teha need katsed peaaegu maksimum punktidele.
Võimlast läksime otsejoones staadionile, 2400 meetrit (6x400) jooksma. Keel vestil, kuid sära silmis, jooksime ühes tempos terve maa. Ei saa mainimata jätta, et kiireim poiss tegi meile kahe ringiga pähe.
Pärastlõunal vurasime, läbi vihma ja muda, jalgratastega 12 km künklikul teel (üles-alla-üles).
Täna oli üsna raske päev, kuid homme veel hullem, kuid sellest juba järgmises blogis.

Vabalaskumine

Täna outdoori tunnis seoti meid kahe nööri külge, tõmmati lae alla ja siis lasti üks nöör lahti ning karjudes me vabalangemist tegime ja hiljem jäime nööri otsa kiikuma! See oli alles adrenaliinilaks! Vaadakem videosid, kuidas esimesena Raili ja teisena Elina laest alla lendavad ;)

Elina Saksamaal!

Minek! (23.11)
Reede pärastlõunal alustasime Taaviga oma reisi Saksamaale. Õnneks oli hääletamiseks ilus tuulevaikne ilm. Esimeses bensiinijaamas hakkasime innukalt auto juurest auto juurde käima ning peagi saime rekka peale, millega 70 km edasi sõitsime. Järgmises tanklas märkasime kohe ühte Rumeenia rekkat, mis hakkas just sõitma, kuid õnneks saime meiegi selle peale ning otsejoones Saksamaale (piirist 60 km). Sealt edasi Hamburgi viis meid tore sakslane ning jutukäigus tuli välja, et tema sõbrad on vennad Tõnisted, päris huvitav kokkusattumus. Ise oli ta luksuspurjekate ehitaja ning hetkel olevat käsil maailma kõige suurema jahi (160 meetrit) ehitamine Abramovitšile. Kuus tundi veetsime öises Hamburgis ja varahommikul kell neli läks meie rong. Teekond kestis kümme tundi ning kuus korda selle aja jooksul pidime rongi vahetama.

Kohal!
Mannheimi jõudsime laupäeva pärastlõunal, kus Taavi õde, Liis, oli meil juba vastas. Liis elab Mannheimis juba kolmandat aastat, ta kaitses seal oma magistrikraadi ning hetkel on käsil doktoritöö Heidelbergi ülikoolis. Ta elab koos oma sakslasest mehe Ulfiga kahetoalises korteris Mannheimi äärelinnas, mis oli meiegi koduks nädalakese.
Oi, kui mõnus oli peale sellist reisi duši all käia ning maitsvat sooja sööki süüa. Ma pole ammu ennast nii koduselt tundud. Kolm kuud kommuunielu pole naljaasi!

Mägedesse matkama!
Üks põhjus, miks ma Saksamaale väga tulla tahtsin, oli see, et mu hea sõbranna Liisu töötab siin vabatahtlikuna. See linn, kus ta pesitseb asub Mannheimi külje all (Worms). Peale rikkalikku hommikusööki läksimegi Liisule järele. Wormsis nägime tema elamist ning organisatsiooni, kus ta töötab. Edasi läksime Schwarzwaldi, mis on imeilus mägine piirkond, kus saab mõnusalt matkata. Loodus oli seal tõeliselt maaliline, jalutasime umbes kilomeetri kõrgusele ning äkki kuskil 600 meetri peal hakkas lund sadama. See oli vapustavalt ilus! Mäe tipus pidasime pikniku katusega puhkekojas, ümberringi vuhises tuul ning tuiskas lumi.
Õhtul läksime Wormsi tagasi, kus toimus rahvusvaheline klassikalise kitarri kontsert. Kohal olid kitarriste Austraaliast, Austriast ning loomulikult ka Saksamaalt. Huvitav oli kuulata, kuidas iga meloodia jutustas mingit lugu. Show kestis kolm tundi ning oli tõeline elamus, eriti arvestades seda, et ise alles alustasin kitarriõpinguid ja kontserdil ei jõudnud ära imestdada, kui kiiresti nende esinejate näpud liikusid. Vapustav!

Prantsusmaa!
Esmaspäeval otsustasime Strausbourgi minna, Mannheimist on sinna kõigest kaks tundi autosõitu. Minu jaoks oli see suur elamus, kuna ma polnud varem Prantsusmal käinud. Strasbourgis jalutasime ilusas vanalinnas, käisime jõuluturul, külastasime hiigelsuurt katedraali ning sõime traditsioonilist prantsuse sööki.

Laborisse!
Taavi õde teeb oma doktoritööd kliinikumis, kuhu ta meid kaasa võttis. Nimelt pidime seal bakterid kasvama panema ja mina olin assistent, kes mõõtis vajalku koguse bakteritoitu. See oli põnev! Pärast panime need bakteritega katseklaasid inkubaatorisse. Liis ütles, et need läksid edukalt kasvama ja ma olin rahul, et sain ka natuke teadusele kaasa aidata.

Heidelberg!
Teisipäeva võtsime kohe täitsa vabaks, et lihtsalt olla. Koristasime ja vaatasime eesti saateid ning õhtul, kui pererahvas koju tuli, valmistasime maitsva õhtusöögi, milleks oli metssea praad. Oi, see viis keele alla! Liisi mehe isa on jahimees ning sealt see liha pärit oligi.
Kolmapäeval läksime rongiga Heidelbergi, et külastada seal asuvat hiiglaslikku lossi, mis osutus oodatust veelgi võimsamaks. See paiknes mäenõlval ning sealt avanes suurejooneline vaade kogu linnale ning selle tegi veelgi nauditavamaks ümberringi asuvad mäed ning linnast läbi voolav maaliline Reini jõgi. Peale lossi külastamist jalutasime lõputul poetänaval, kus tegime mõned sisseostud ning seadsime sammud rongijaama poole, et sealt Mannheimi sõita.
Edasi sealt sõitsin oma sõbranna juurde Wormsi, et koos mõnusalt aega veeta. Tuleb tunnistada, et see aeg jäi liiga lühiksesks, aga Eestis näeme ja rokime!

Veine degusteerima!
Neljapäeval ärkasin Wormsis Liisu juures, kuhu hiljem Taavi, Liis ja Ulf järele tulid, et minna üheskoos veinitallu. Meid võttis vastu lahke proua, kes paistis veinidest üsnagi palju teadvat. Degusteerimist alustasime valgete veinidega, siis roosa ning lõpetuseks punane. Peale kõiki neid väikseid lonkse tundsid nii mõnedki meist end pisut uimastena. Edasi suundusime taharuumidesse ekskursioonile, et näha, kus neid jooke tehakse, hoitakse ning pakendatakse. Lahke pererahvas pakkis meiele tellitud veinid kaasa ning andis kaks pudelit kingitusekski. Saksamaal on selline veinide maitsmine hästi tavaline ja enamus kohtades tasuta, sest inimesed, kes tulevad degusteerima, ostavad üldjuhul ka päris suure koguse kaasa.

Jahile!
Reede pärastlõunal sõitsime Dallmin (Berliini lähedal), kus asub Ulfi vanemate kodu. Teekond sinna oli päris pikk, kuus tundi. Kohale jõudsime hilisõhtul, Ulfi ema oli veel üleval ning kostitas meid mõnusa kõhutäiega. Rääkisime natuke juttu ning peagi pugesime põhku, sest hommikul tuleb varakult tõusta, et jahile minna.
Magusasti magatud ning sobivad riided metsa minekuks leitud, asusimegi teele. Tegemist oli suure piirkonna jahiga, kust kokku võttis osa umbes 40-50 inimest, kellest poole olid jahimehed ning teised loomaajajad, mina ja Taavi kuulusime muidugi viimaste hulka.
Avatseremoonia algas metsa ääres suure kogunemise ja üksteise kätlemisega. Ma olin nii ära pakitud, et üks küsis, kas ma olen poiss või tüdruk ja teised said mu üle päev läbi nalja heita. Peale traditsioonilist jahisarve puhumist, tutvustati jahipiirkondi ning möll metsas võis alata. Kammisime läbi vähemalt kümme metsa, kõikjal tegime kõva kisa, et loomad sealt välja jahimeeste aladele ajada. Nägin mitmeid kordi enda lähedalt kitsi mööda tuhisemas ja koerad nende kannul klähvimas. Meid, eestlasi, uudistati pidevalt ning küsiti, kus te ikka pärit olete. Pole ju tavaline, et Saksamaa maapiirkonnas käivad eesti tudengid jahil. Peale pikka tampimist metsas, ootas meid ees maitsev kehakinnitus ning huvitav seltskond, kellega muljeid vahetada. See toimus metsaäärsel lagendikul, kuhu oli tehtud suur lõke nagu jaanipäeval. Söögiks oli mõnus hernesupp ja pikk frankfurter. Selline jaht lõppeb alati jahikohtuga, mis algab jahisarve mängimise ning laulmisega. Jahikohtus tunnustatakse päeva parimaid laskjaid ja noomitakse jahireeglite vastu eksinuid (jahimehe loa koju unustamine, relvaga valesti ümberkäimine) kahekümne eurose trahviga.
Lõpuks kui tagasi Ulfi vanemate juurde jõudsime, olime parajad porikäkid. Oi, kui mõnus oli peale sellist päeva kuuma vahuvanni sulpsata.
Õhtul külastasime veel ühte toredat vanapaari, kes elasid sada aastat vanas majas, mida ümbritses väga suur ja kaunis aed. Nendega oli huvitav vestelda, eriti arvestades seda, et nad on kolmkümmend aastat Hispaanias elanud ja sain neile öelda, et lähen kevadel sinna õppima.

Tagasi Taani.. (3.12)
Tee Taanimaale polnud nii roosiline. Rongisõit kestis viie tunni asemel seitse tundi, aga nii juhtub, kui õigest peatusest mööda sõidad, seega jäime järgmisest rongist maha. Lõpuks jõudsime Flensburgi, kus vihma kallas kui oavarrest ning me olime kui kaks kodutut rongijaamas. Sealt küüti leida oli suhteliselt võimatu, õnneks tuli üks buss, millega saime üle piiri. Siis kõmpisime lähimasse bensiinijaama, olime kui märjad kassid. Tanklast viis üks šoti mees meid 10 km edasi kiirtee ääres asuvasse McDonaldsisse, kus oli palju autosid ja olukord tundus hea. Töllasime seal kolm tundi ja küsisin vähemalt kolmekümnelt autolt küüti, kuid tulemusetult. Lõpuks, kui olime juba nukrad, et peamegi lageda taeva alla jääma, võttis meid peale üks tore noormees, kes ise ka kunagi Viborgis õppis. Ta viis meid rongijaama, kust me sõidsime Taavi kursavenna juurde, kes meile südaööl vastu tuli ja oma sooja kodusse viis. Uni oli magus, kuid tõusime juba varahommikul, et Viborgi poole teele asuda. Reis oli super! Tegin ja nägin paljusid asju esimest korda. Aitäh, Taavi õde, Liis ja Ulf!

Imeline vaatepilt

Neljapäeval lõuna ajal jõudsid mulle (Railile) külla Rain ja Kerli. Näitasin neile oma kooli ning nad imestasid suu lahti, et on ikka võimas spordikompleks. Peale õhtusööki oli koolis tudengite ühisõhtu, kus me meisterdasime küünaldele jõulukaunistusi. Sellist mäkerdamist ja nikerdamist polnud ei mina, venna ega Kerli ammu teinud – lasteaia tunne tuli peale. Igatahes nüüd kaunistavad minu tuba kolm kaunist tulukest.
Kuna oli neljapäev, siis ka karaokebaari minek! Rainil oli uni silmas ja ta otsustas koju tuduma jääda, aga meie Kerliga olime suures peotujus. Lõime end üles ning enne minekut pinistasin natuke kitarri, et veelgi lustlikum oleks. Baaris panime kõvasti tantsu ja laulsime taani keeles karaoket – panite tähele, taani keeles?! Kõige paremini vist ei kõlanud, kuna viis, sõnad ja keel olid puhta võõrad, aga meil oli lõbu laialt!
Reede hommikul võttis Rain võrkpalli tunnist tublisti osa ja peale lõunasööki põrutasime autoga läänerannikule. Seal jookseb selline maismaa osa, kus ühel pool on ookean ning teisel pool suur järv. Ilus vaatepilt – ümber ringi oli tühi liiv ja lage väli. Teel koju külastasime ühte vabaaja keskust, mis reklaami järgi pidi olema väga äge igale vanusele. Aga ohoo.. sisse minnes, jooksid igal pool ringi ainult lapsed ning atraktsioonid täisksvanutele polnud kaugeltki ahvatlevad. Massažitoolid oli ainukesed mõnusad asjad seal, vedelesime ja nautisime mudimist tunnikese :)
Laupäeva hommikul ärkasime vara, et sõita Taani kõige põjapoolsemasse tippu, kus kaks ookeani kohtuvad, vastas suunas tulevad lained põrkuvad kokku ja purskavad ühes koos üles. See oli võimas vaatepilt – nii, nii suured lained, nendes oli kohutav jõud ning energia. Loomulikult puhus seal rannikul ka mega tuul. Ja siis äkki 30 sekundit nägime me midagi väga erilist: pilvedevahelisest pilust kiirgasid helekollased päiksekiired ühese joana ühte punkti rannaliival, selle taga kauguses oli nagu öö (tume, vihmane, sünge), kust paistis majakas. Seda vaadet ei suuda ma sõnadesse panna ja pildile see kaugueltki nii ilus ei jäänud – see oli nagu unenägu, ma pole kunagi varem midagi sellist näinud! Seal samas linnakeses, metsa sees, oli kirik, mis kakssada aastat tagasi kattus peaaegu täielikult liiva alla, ainult kirikutorni saime silmaga näha.
Edasi põrutasime poolsaare põhjapoolsemale läänerannikule, kus tundsime end kui õudusfilmis. Ilm oli kohutav, sadas vihma ja mega suur tuul keerutas liiva üles, hea, et me lendu ei tõusnud. Hoolimata sellest, ronisime suurte liivamagede vahele, kus seisis vana majakas. Vanasti näitas see tulukest randuvatele laevadele, aga nüüd olid kuhjunud selle ümber nii palju liiva. Paarisaja meetri kaugusel oli pisike kirik, mis varsti, varsti kõrgelt ranniku servalt ookeani vette kukkub - iga aastaga vesi uhub suurel määral pinnast minema. Jube mõelda, aga ka sealne surnuaed on paari aasta pärast läinud.
Õhtuks jõudsime õnnelikult kooli, kus ees ootas meid detsembrikuu suurim pidu – jõulupidu. Sõime taani traditsioonilist jõuluõhtusööki (magusad kartulid, pardiliha, oad) ja mängisime (imelikku!) kingituste mängu, kus pidi täringut veeretama ning lõpuks mõni sai 3-4 kingitust ja mõni jäi täitsa ilma.
Eile hommikul viisin Raini ja Kerli lennujaama – nii kiirelt see igati äge ja meeldejääv nädalavahetus läbi saigi. Aga, kus on kallis Elina.. teda pole ikka veel Saksamaalt tagasi jõudnud?!

Imelik tunne

Imelik tunne südames - kas tõesti varsti ongi tore aeg siin Taanis läbi?! Täna oli päev, kus võtsin (mina Raili) kõik oma riided kapist välja ja laotasin voodile, et pooled neist ära pakkida ning mõne päeva pärast Eesti poole teele panna. Nimelt on mul šopingute käigus kognenud nii palju riideid, et üksinda tagasi minnes, ei lasta mind nii raske kohvriga lennukisse ja ega kõik asjad vist enam ära ei mahukski. Homme ootan külla venda, Raini, ja Kerlit – kes saavad mu suure spordikoti, tagasi minnes Eestisse, õlale võtta.
Täna juhtus midagi uskumatut, meile, rahvusvahelistele tudengitele, usaldati mägirattad sõitmiseks (erinevalt eelmisest korrast, kus mulle tutvustati seda sõidukit kui maailmaimet). Ratastega sõitma tulnud grupp jagati kaheks, türukud ja poisid, viimased kadusid meie silmapiirilt ühe sekundiga. Meie, 5 tüdrukut, ei olnud aga üldse kehvad – vurasime suurel kiirusel metsaradadel, kus mitmed tõusud-laskumised olid üksteise järel. Vihma sadas ja suur tuul vuhises kõrvus, aga trenn oli super äge.
Elinaga peaks Saksamaal olema tibens-tobens, vähemalt tema kirjadest võib välja lugeda nii. Kõik kursakaaslased kogu aeg küsivad Elinakese kohta ja tunnevad muret, et kas mina olen nüüd väga kurb ning kas igatsen teda väga. Oi, oi.. ega me kokku laulatatud pole – saime enne siia tulekut üksinda hakkame, saame ka nüüd :) Kuigi jah, Käbi ootab oma nukukest tagasi.. ;)

Piduu..

Reedel peale lõunasööki saatsin Elina koos Taaviga teele – nad otsustasid häälega nädalaks Saksamaale sõita. Eks neil mõlemal oli ärevus südames, et kas ja kuidas nad ikka kohale jõuavad.. Juba ette ruttavalt võin öelda, et hääletamine sujus õnnelikult ning nad on rõõmsalt Taavi õe juures. Mina, Raili, pean nüüd nädalakese ilma kalli Elinata hakkama saama... oleme 3 kuuga täitsa kokku kasvanud siin!
Ise põrutasin reedel peale kooli Arhusesse (60km kaugusel Viborgist asuv linn), et kokku saada Heitiga. See kord, siis tõelise Heitiga, mitte kokkumänguga;) Meie suur mure oli ööbimiskoht... püüdsin kontakti saada ühe saarema neiuga Minni, kes õpib Arhuses, aga jutt jäi poolikuks ning reede oligi juba käes. Siiski imesid juhtub ikka – sattusime Minniga juhuslikult rongijaamas kokku ja ta lahkelt andsis meile oma ühika toa võtmed. Super, inimesed võivad tõesti vastutulelikud olla. Minni tuba oli üliarmas, selline pisike, aga väga hubane. Mina armusin kohe sellesse ruumi ära, olekski tahtnud sinna jääda.
Heitiga jutustasime maast ja ilmast ning läksime hilisõhtul Arhuse ühte ägedamaase ööklubisse (nii meile vähemalt soovitati). Vanasse laeva oli tehtud ööklubi, mis seisis sadamas ankrus. Sisse minnes, tungis ninna kalahais (see vist oli olnud kalalaev), aga paari tantsu pärast olid meeleelundid sellega juba harjunud. Igatahes pidu kestis varaste hommikutundideni!
Laupäeval tulime minu „kodulinna” Viborgisse. Ronisime meie kooli kuulsal ronimisseinal ja loomulikult tegime ka väikse uinaku enne õhtut, kuna eelmine öö oli jäänud lühikeseks. Nagu laupäeviti kombeks, oli meil koolis väike peoke, see kord mängiti mänguraha peale pokkerit. Heiti oli igati kõva käsi selles, mina sain uhke olla, et nii tubli sõber külas :) Mina sellest mängust suurt ei jaganud, aga vaikselt pealt vaadates õppisin ning lõpuks hakkasin ka ise mängima. Sattusin nii hoogu, et lõpuks lõpetasime hommikul nelja ajal ja linna ööklubidesse ei jõudnudki. Ma ei saa mainimatta jätta, et ma võitsin ühe korra kogu raha – juheii!
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli peolummuses nädalavahetus!
Suured tänud Minnile öömaja eest ja tore, et Heiti külas käis :)

Köögitoimkond

Neljapäev, 22.11.2007

Alates teisipäevast oleme mõlemad köögitoimkonnas. See tähendab seda, et kolm korda päevas peame lauad katma ja pärast ära koristama ning lisaks peale õhtusööki KÕIK nõud pesema. Meile mõlemale tegelt meeldib toiduvärgiga tegeleda, tore on kõik kausid, taldrikud, lusikad üksteise kõrvale sättida, et silmal oleks ilus vaadata! Aga uskuge meid koristada 50 ja enama tudengi tagant, ei ole üldse nii tore – pesta kõik nõud ja küürida lauad, võtab aega üle tunni ning see kõik on meie vabast ajast. Õnneks, juba sel teisipäeval anname oma töökohustused järgmistele üle...
Neljapäeva õhtul läksime peaaegu kõikide tüdrukutega restorani sõöma, kuna poistel oli „oma” söömaaeg (saldus, millest tüdrukud teada ei tohtinud). Meie olime ainukesed rahvusvahelised tudengid, kes taanlastega liitusid – seega kiitus meile! Praed, magustoidud olid igati maitsvad, aga restoran ise selline kõhedavõitu ja kõle! Õhtu lõppes meil muidugi karaokebaaris Dickens! Seal mängisime ühte põnevat mängu, kus küsitakse küsimus (näiteks, kellel on kõige ilusamad silmad) ja siis üks-kaks-kolm, igaüks osutab kellegi peale. Huvitav oli teada saada, mida inimesed meist siin mõtlevad!

Üks kuu veel!

Täna, täpselt kuu ja pärast, samal ajal on Raili juba oma kodus ja Elina Kopenhaagenit avastamas. Aeg siin on suisa märkamatult möödunud...

Selle kolme kuu sisse, mis siin koolis oleme õppinud, mahub palju värvilisi hetki, unustamatuid kogemusi ning vürtsikaid pidusid!

Lahe on see, et kolmapäeval lähevad selle kooli direktor ja rahvusvaheliste tudengite koordinaator Eestisse:) Nii põnev! Neljapäeval peavad nad Tallinna Ülikoolis tutvustava loengu Viborgi Folk High Schooli koht, et leida siia kevadeks tudengeid. Loodetavasti kuulevad nad palju häid sõnu meie kohta:)

Nii hea, et veel kuu aega saame siin olla ja viimast võtta! Tulemas on veel palju põnevaid tegemsi ja üritusi. Tõotab tulla väga sisukas kuu!

Odense/ Alborg

Raili Villemil külas Odenses!

Neljapäeva õhtul ja reedel olid väga pingelised võistlused (eelmises blogis kirjutatud aladel), kus iga võistkond võitles iga hinna eest. Juhei, juhei Raili võistkond sai esimese koha ning auhinnaks kogu grupi peale 500 DKK enda heaks nägemise järgi ära kasutada.
Reedel peale kooli istus Raili rongile, et külla sõita Villemile. Villem on Raili vana klassivend, kes õpib vahetusüliõpilasena samuti Taanis, linnas nimega Odense (suuruselt kolmas linn siin maal). Selja taga 3h rongisõitu ja Raili oligi Odenses.
Erinevalt meist õpib Villem Odense Ülikoolis, mitte rahvaülikoolis, riigiteadust ja elab üliõpilaskülas, kus pesitseb umbes 500 tudengit kokku. Tema elu seal on väga erinev meie omast: meil Viborgis on totaalne kommuun (50 tudengit kogu aeg ninapidi koos) ja siin ei ole nii akadeemiline õhkkond; Villem elab kahekesi pisikeses korteris ning peab meeletult palju iseseisvalt lugema. Meie igapäeva elu on küll erinev, aga mõlemal pool on plussid ning miinused.
Reedel jutustasid Raili ja Villem hiliste õhtutundideni, ei olnud ju nii pikka aega näinud, meenutasime vanu (ikkagi 6 ja rohkem aastat tagasi) aegu: mis põnevat „noorena” sai tehtud ning kuidas endistel klassikaaslastel on läinud.
Laupäeva hommikul põrutasid Raili ja Villem ratastega, nagu Taanis kombeks, Odense kesklinna, et turisti kombel linnale pilk heita. Jalutasime vanalinnas ringi, läksime ühte väga ilusasse parki, mis suve rohelisuses on kindlasti väga kaunis, piilusime Odense toomkirikusse ning sõitsime ka sadamasse. Villem näitas tudengite seas kuulsaid pubisid ning Raili lipsas ka poodidesse, aga õnneks ei ostnudki miskit uut! Ja kõige selle juures tegime palju pilte. Õhtu eel lõikas Raili kahel Eesti poisil juukseid, sest see teenus on Taanis väga kallis ja Railile meeldib katsetada erinevaid lõikuseid.
Kõige ägedam oli see, et seal külas elas 8 Eesti poissi (ei ühtki tüdrukut) ja nad kõik pluss mõned rahvusvahelised tudengid kogunesid õhtul Villemi korterisse, et tähistada ühe noormehe sünnipäeva. Võrratud tunne oli see, et Raili sai kõigest aru, mis räägiti (jutt käis eesti või inglise keeles), ta sai palju naerda ja ise jutu sekka kommentaare lisada – nimelt meie koolis on enamused taanlased ja nad vadistavad omavahel taani keeles (mõhkagi aru ei saa). Enne keskööd läksime kambaga tudengikülas olevasse pubisse, kus ootas ees stiili pidu „Kinky party”. See oli super lahe üritus, põnevad esinejad ja palju tantsu! Raili on nii rahul, et otsustas raha kallitele rongipiletitele panna, et Odensisse sõita – see tasus igati ära. Ta on nüüd täis uut energiat, et veel kuuke siin Taanis elada!

Elina viimane nädalavahetus Aalborgis!

Reedel peale pingelisi võistlusi läks Elina rõõmsalt Aalborgi, kus teda ootas ees viimane nädalavahetus selles linnas. Õhtul läksid Elina ja Taavi suurele peole rahvusvahelisse ühikasse, kus oli vähemalt kümnelt eri maalt tudengeid. Peo teemaks oli Pre-Xmas party (eel jõulupidu), kus enamus pidulisi kandsid lõbusaid päkapikumütse. Seal ühikas oli ka üks tore Eesti tüdruk Maiken, kes oli päris tõbine ja lürpis ainult teed, aga pidu tal selle eest pidamata ei jäänud. Kõvasti tantsu vihutud, jutustatud ning mõningaid uusi tutvusi loodud, hakkasime tagasi kodu poole minema. Kahepeale oli meil üks ratas, kell oli kaks öösel, Elina istus pakikale ja Taavi muudkui väntas ja väntas:)
Laupäev oli hea puhkepäev! Nii lõõgastav on vahel lihtsalt olla..
Oh, kui hea, kui hea on pühapäev! Hommikused pannkoogid söödud seadsime sammud kaunisse Aalborgi vanalinna, kus mõnusalt jalutades möödus aeg lausa märkamatult. Linnas rippusid mitmed jõulukaunistused, mis kumasid eriti kaunilt õhtu hämaruses.
Üsna harva käime väljas söömas, kuigi Eestis vastupidi, sest siin on see lihtsalt liiga kallis lõbu. Läksime tudengitele üsna taskukohasesse kohta - McDonaldsisse, kõigest väiksed friikartulid maksid 42.- eek :) Ühe korra oleme ka restoranis käinud, see oli minu sünnipäeval. Õhtu läksime kinno mõnusat komöödiat vaatama. Oli üks igati tore nädalavahetus!

Theme week!

See nädal on meil iseseisvatöö nädal: tudengid on jaotatud 12kesi gruppidesse ja ilma õppejõudude juhendamiseta teeme palju sporti. Reedel on tulemas neljal alal võisltlused (rühmvõimlemine, võrkpall, ujumine, orienteerumine), milleks praegu hommikust hilisõhtu tundideni harjutame.
Alguses tundus, et lihtne nädal ootab ees, aga kaugel sellest – puhkeaega ei ole üldse, kõik on nii võiduhimulised, et kasutavad iga hetke oma võistkonna paremaks muutmiseks. Väsimus on täiega peal, Raili jäi näiteks eile saali põrandal trenni jooksul magama.
Samas on tore oma grupiliikkmeid rohkem tundma õppida, kes kuidas käitub erinevates situatsioonides. Mõne päeva jooksul on olnud juba pisaraid, solvumisi, aga samas ka palju nalja ning rõõmu! Naerame kõht kõveras, kuidas noormehed rühmvõimlemises hüppeid ning tantsuliigutusi teevad. Võrkpallis mõni inimene kardab nii jubedalt palli, et suleb kätega silmad, kui vise tema poole tuleb – kuis siis nii me mängida saame?! Oleme küll kõik erinevd, aga peame end ühise grupina tundma ja lõppvõistlusel endast parima andma.
Hoidkem meile pöialt, et reedel sujuks kõik suurepäraselt!

Emad!

Reedel rentisime auto ja põrutasime Arhusesse (suuruslt teine linn Taanis). Koostöö sujus imehästi: Raili oli autojuht, Elina luges kaarti ning emad jutustasid tagaistmel.
Esimesena külastasime vabaõhumuuseumit, mis oli rajatud linna äärde looduskaunisse kohta. Muuseumi territoorium oli võimas, palju erinevaid maju erinevatest ajatustest ja huvitav fakt oli see, et mõnes majas elavad inimesed sees, aga ju neid siis ei häiri, kui uudishimulikud turistid seal ringi käivad.
Järgmisena läksime ühte väga põnevasse kohta, kus keegi meist varem polnud käinud - naiste muuseumi. Seal sai näha palju erinevaid naiste asju ajaloost (riided, hügeeni-, majapidamistarbed, ehted jms).
Aarhuse vanalinnast voolab läbi kanal, mis tekitab tunde nagu oleksid Veneetsias. Linna südames on hiigelsuur gooti stiilis katedraal, mis on pikim Taanis, 93 meetrit ning pärineb 12. sajandist.

Kustumatu mulje jättis Arhuse kunstimuuseum Aros, mis sisearhitektuuriliselt meenutas meie Kumu. Aroses oli parasjagu maailmakuulsa Jaapani kunstniku, Mariko Mori näitus "Oneness", mis hõlmas tema parimaid töid viimase kümne aasta jooksul. Mori näitus oli esimest korda Taanis ja seal oli tõesti palju inimesi uudistamas, kusjuures keset tööpäeva.

Õhtu lõppes mõnusa jalutuskäiguga kumavas vanalinnas, nautisime maitsvat õhtusööki ning sättisime tagasi Viborgi poole.

Laupäev oli kogu kooli jaoks väga tähtis – lastevanemate külastupäev. Terve hommiku tudengid harjutasid etteasteid ja loomulikult koristasid tubasid. Lõuna aeg saabusid koolimajja emad, isad, vanaemad, vanaisad – huvitav oli näha kõigi perekondi! Peale taanikeelset tseremooniat, kus meie esinesime oma kooriga, algasid kõikide spordialade etteasted. Meie presenteerisime mägironimist ning võrkpalli. Tore, et vanemad nägid, millega me siin koolis tegeleme :)
Peale väikest suplust basseinis ja saunatamist oli õhtusöögi aeg. Laulsime mõned laulukesed nagu taanlastele kombeks ning enamus tudengid saatsid oma pered koju tagasi. Aga meie emad jäid muidugi siia, et tütrekesed ilusti õhtusele kasiinoteemalisele peole saata. Lõime end uhkelt üles: seelikud, kleidid, avarad dekolteed ;) Noormeestel olid lipsud ees, ülikonnad seljas– väga šikk! Pidu oli igati vahva, mängisime blackjacki, ruletti, pokkerit, keerutasime jalga ning kõik oli nagu päris! Üle pika aja oli tõsine möllurikas üritus! Õhtu põhiteemaks oli Eesti tüdrukute dekolteed.. :)
Pühapäeva hommikul ärkasime varakult, et emadega veel toredalt aega veeta. Raili ja Malle läksid ronima, ema oli igati tubli, kuna proovis seda spordiala elus esimest korda. Elina ja Kersti jalutasid kaunis Viborgis, sõitsid ratastega ümber järve ning nautisid imeilusat karget sügisilma.
Oli tõsiselt lahe nädalavahetus ja meil on väga hea meel, et emad meid külastasid.

Meie päev!

Neljapäeval oli väga eriline päev - rahvusvaheline spordipäev, mida organiseerisid kõik välistudengid. Ettevalmistusprotsess oli pikk ja põhjalik, lõunamaalastega sai maha peetud tulisi vaidlusi, kuidas see päev välja peaks nägema. Saime hea koostöö kogemuse võõramaalastega.
Ennelõunat oli nelja riigi (Eesti, Brasiilia, Keenia, Columbia) töötoad, kus toimusid erinevad tegevused. Enamus tubades olid tantsud, aga Eesti erines teistest täiesti. Tegime valmis raja, mida inimesed pidid läbima kinnisilmi enda seast valitud liidri juhandamisel. Meie juurest käis läbi neli gruppi ja huvitav oli näha erinevaid juhtimisstiile. Mõni juht andis näpunäiteid iga cm peal, teine usaldas rohkem oma meeskonda - nii käib see ka elus..
Lõuna ajal oli ärevus sees, sest iga hetk pidid emad jõudma. Raili ja Elina emad tulid koos tütrekestega külla, kusjuures nad kohtusid esimest korda Tallinna lennujaamas, selle organiseeeisime muidugi meie. Ja kohale nad jõudsid...:)
Pealelõunat toimus vägev maastikumäng eestlaste eestvedamisel.
Hiljem saime õppida Capoeirat (Brasiilina rahvustants) ja Columbia ringtantsu, seal lõid aktiivselt kaasa ka meie emad.
Päev lõppes autasustamise ja hoogsate Brasiilia rahvatantsudega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et selles päevas oli palju tantsu, sest see lihtsalt on lahutamatu osa Ladina-Ameerika kultuurist. Hea oli seista kõigi taanlaste ees, kui nad meile plaksutasid, mis oli tänutäheks toreda päeva eest!

20:59

Kell lõi 20:59 ja kõikides Taani baarides hakkasid päkapikud ringi jooksma ning tasuta õlut jagama. Nimelt iga aasta esimesel novembri reedel tuleb välja „jõulu õlu”, mida pakutakse kuni jõululaupäevani. See on väga suur sündmus siin maal ning kõik lähevad sel õhtul välja pidutsema.
Ka Raili oli sel tähtsal sündmusel linna peal, õigemini tudengite seas kuulsaks saanud karaokebaaris Dickens. Jõulumuusika tuli kõlaritest, küünlad põlesid laudadel – esimest korda siin oldud aja jooksul oli südames imelik tunne.. tahaks olla kodus lähedaste keskel. Selline jõulutunne tuli peale! Mõnekümne minuti pärast läks diskoks uuesti üle – lõbu ja nalja oli jällegi nabani.
Järgmised read on luulemeistrile, kes Railit päikselisel lapäeva hommikul üllatas (aitäh!):
Hommikul ärgates,
kirjakasti vaadates,
ootas mind luuletus
ja mu näol oli naeratus:)

Tüdrukute õhtu

Teisipäeva õhtul oli meil tüdrukute õhtu, kuhu poisid ei olnud lubatud! Põnev, põnev – kas pole? Kaminaruumi põrand oli kaetud madratsite, patjade ja paljude neiudele mõeldud ajakirjadega (muidugi taanikeelsetega). Kandikud, kausid olid täidetud šokolaadi, kommide, pähklite, puu- ja juurviljadega...nämma! Küünlad põlesid ning mängis tsill muusika.
Mida head me seal tegime? Kõiksugu mõnusaid tüdrukute protseduure: massaaži ja näomaske, kitkusime kulme ja värvisime küüsi. Mõned asjad jäävad muidugi ka saladuseks.. Täiega tsikkide värk, aga nii äge oli:)
Täna tuli meile külla ühest teisest koolist võrkpalli meeskond, kellega meil oli terve õhtu koos trennid. Mängisime hästi palju, erinevalt meie tavalisest võkpalli tunnist, kuspaneme suurt rõhku tehnikale! Nii mõnus tunne oli südames – mäng tuli isegi välja, mõelda vaid, kui kobad me vanasti küll olime:) :) :)
Homme hommikul ootab ees võistlus meie kooli võrkpalli meeskond versus teise kooli võistkond. Pöidlad pihku, et meie ära võidaks;)

Seiklute öö..

Oli neljapäev, kell oli 21:00 ja seikluste öö algas..

Tudengid jagati kuuestesse gruppidesse: 3 tüdrukut ja 3 poissi, 3 jalgrattast, 1 kompass ja 1 maastikukaart! Ees ootas pöörane öö!
Kuna Elina oli tõbine, siis ta sellest "hullusest" osa ei võtnud, vaid sõitis autoga ringi ning piilus, mida teised tegema peavad. Raili grupi pealik oli Martin, kes on 7 aastat sõjaväes olnud, käinud Afganistaanis ja ... osakas super hästi orienteeruda, külma ja väsimusega toime tulla!

Kaardi peal näidati sihtkoht, kuhu peame jõudma ja stardipauk käis. Kuna kuue inimese peale oli ainult 3 ratast, siis tegime "rattasõit ja jooks" kombinatsiooni: 3 inimest sõitis rattaga ala 800 m, viskas rattad põõsasse ja lidus edasi; ülejäänud 3 tulid joostes ratasteni ja kimasid ratastega esimesest kolmest mööda.... ja nii see vaheldumisi terve öö käis.

Raili võistkond startis 4dana, aga jõudis esimesse sihtpunkti (10km kaugusel algusest) esimesena - juheii! Lahendasime seal mõistatuse ja kätte anti uus sihtpunkt.

Metsas oli kottpime, temperatuur oli nullilähedane ning meie ainult kihutasime läbi poriste aukude, küngaste.. Mitte midagi ei näinud, kuhu astud; oli kesköö ja uni kippus silma; oli judinaid tekitavalt külm! Läbinud järgmised 15 km, jõudsime vana sõjaväe treeningrajale ehk takistuste rada metsas. Ronisime üle kõrgete seinte, roomasime läbi maaaluste torude, kõndisime mööda köit üle oru, hüppasime nöörist kinni hoides üle tiigi ja palju muud sellist põnevat.

Umbes tunnikese pidime lahendame taanikeelse tekst mõistatuse, kuna Raili mõhkagi aru ei saanud, siis püüdis ta ringi hüppates endal sooja naha vahel hoida. Ka teised grupid jõudsid tasapisi sellesse sihpunkti ja oh jeerum: teises võistkonnas olev Braasiliasest tüdruk nuttis ja nuttis, tal oli nii külm. Raili, kui põhjamaa neiu, püüdis tal elu sees hoida.. See tal ka õnnestus!
Mõistatus lahendatud, pidime tagasi jooksma esimesse sihtpunkti. Jalad olid kui puupakud all, kuidagi ei tahtnud liikuda, aga tahtejõuga, hambaid ristihoides - edasi, edasi!
Laagriplatsile jõudis Raili võistkond jällegi esimesena - juheii! Aga see polnud üldse sel hetkel oluline, nimelt oli 26. oktoober ja meie kalli Elina sünnipäev! Hoolimata suurest väsimusest ja külmast, laulsime oma grupiga Elinale öösel kell 04:00 "Happy birthday do you, happy..." Elina naerates Railile soojast autost, kus ta paksu magamiskoti sees põõnas:)

Raili võistkonnale anti paar tunnikest magamisaega lavatsites, kuigi magamisest oli asi kaugel. Kuna pidime kogu oma träni terve öö seljas kandma, siis võtsime väga vähe lisa soojaid riideid kaasa - seega oli magada praeguse ilmaga ões väga, väga külm! Hambad laksusid üksteise vastu, kogu keha oli jube väsinud..

Varahommikul äratati meid üles, et aeg joosta järgmisesse sihtpunkti. Mõtte jooksmisest tundus isegi sel hetkel tore, sest end liigutades saab ju sooja. 5 km selja taga, ootas meid ees kaanusõit üle järve. Hommikupäike tõusis ja meie lootsime, et saaks juba sooja teki alla magama.

Peale kanuusõitu, tuli tagasi jõuda kooli - viimased 10 km joosta ja rattaga sõita. See kõik toimus nagu unes, sest vaevalt jõudsime kontrollida oma mõtteid ja keha.. Aga me liikusime ja väga heas tempos.

Õnnelikult tagasi koolis, selja taga 14h üleval oldud ööd, selja taga ala 60km teekonda..

Tuppa jõudes, ootas Railit ees sünnipäeva laps. Kallistasime kõvasti ja Elina sai oma kingituse - midagi rohelist ja lillat:)

Kitarr!

Nädal on jõudnud keskpunkti ning pole enam palju jäänud nädalavahetuseniJ peale lõunasööki ootas Elinat armas üllatus – pisipakk kallilt kodumaalt, emalt varajane sünnipäevakink.
Esmaspäevast algas meil teine ehk viimane semester siin koolis. Meil on nüüd ka uued põnevad ained nagu storytelling (kuidas enda elust huvitavaid lugusid rääkida) ja kitarri algõpe. Mõlemad tunnid on super ägedad, esimeses õpime ennast paremini väljendama ja teist inimest kuulama ning teises on tunnis..- see on lausa nauding, lõpuks ometi kitarriõpe!! Elina on sellest ammu unistanud, ka Railile hakkas väga meeldima, nüüd tuleb kitarr ikka ära osta, ehk ka jõuluvana loeb seda blogi..
Eesti tüdrukute tuba on kõige, kõige hubasem ja armsam terve kooli peal! Meil on palju küünlaid, kuivatatud roosid ripuvad laest alla ning seintel on palju ilusaid pilte meie. Tõeline ühikatuba – meie kodu!
Täna oli üks naljakas situatsioon: saime valida, kas peale lõunat läheme kajakipolo mängima, mägirattaga sõitma või jõusaali. Elina on haige ja jäi oma hubasesse tuppa kirtarril Terminaatori "Muinasjutumetsa" harjutama ning Raili valis vahelduseks kajakitamisele rattasõidu. Oh, ooo.. teda ootasid ees 12 poissi ja üllatunud näoga õppejõud. „Raili, kas Sa oled varem üldse mägiratast näinud?” küsis õppejõud. Raili hakkas naerma „Loomulikult, Eestis ainult sellised „uhked” rattad ongi, meil pole vanu ja logisevaid, nagu nemad siin Taanis kasutavad”. Mind ei tahetud uskuda, õppejõud seletas üksikasjalikult,mis on käigud, kuidas neid vahetada ja et on kaks käsipidurit, jalapidurit ei ole. Railile näidati mägijalgrattast nagu maailmaimet!

See pilt puust on üleval meie koridori seinal, sinna peale on kõikidel võimalik saada, tegemist on suudluspuuga ja uskuge või mitte, aga mõni on seal juba kahe poisiga..Põnev elu meil siin:)
Viimane pilt on lihtsalt ilus Viborgi õhtupäike, siin on imeliselt kaunis ja kuldne sügis, kui ei usu, tule ja kae ise;) Tervitused nädalavahetuse külalistele, Joss vajuta klahvi!