Imeline vaatepilt

Neljapäeval lõuna ajal jõudsid mulle (Railile) külla Rain ja Kerli. Näitasin neile oma kooli ning nad imestasid suu lahti, et on ikka võimas spordikompleks. Peale õhtusööki oli koolis tudengite ühisõhtu, kus me meisterdasime küünaldele jõulukaunistusi. Sellist mäkerdamist ja nikerdamist polnud ei mina, venna ega Kerli ammu teinud – lasteaia tunne tuli peale. Igatahes nüüd kaunistavad minu tuba kolm kaunist tulukest.
Kuna oli neljapäev, siis ka karaokebaari minek! Rainil oli uni silmas ja ta otsustas koju tuduma jääda, aga meie Kerliga olime suures peotujus. Lõime end üles ning enne minekut pinistasin natuke kitarri, et veelgi lustlikum oleks. Baaris panime kõvasti tantsu ja laulsime taani keeles karaoket – panite tähele, taani keeles?! Kõige paremini vist ei kõlanud, kuna viis, sõnad ja keel olid puhta võõrad, aga meil oli lõbu laialt!
Reede hommikul võttis Rain võrkpalli tunnist tublisti osa ja peale lõunasööki põrutasime autoga läänerannikule. Seal jookseb selline maismaa osa, kus ühel pool on ookean ning teisel pool suur järv. Ilus vaatepilt – ümber ringi oli tühi liiv ja lage väli. Teel koju külastasime ühte vabaaja keskust, mis reklaami järgi pidi olema väga äge igale vanusele. Aga ohoo.. sisse minnes, jooksid igal pool ringi ainult lapsed ning atraktsioonid täisksvanutele polnud kaugeltki ahvatlevad. Massažitoolid oli ainukesed mõnusad asjad seal, vedelesime ja nautisime mudimist tunnikese :)
Laupäeva hommikul ärkasime vara, et sõita Taani kõige põjapoolsemasse tippu, kus kaks ookeani kohtuvad, vastas suunas tulevad lained põrkuvad kokku ja purskavad ühes koos üles. See oli võimas vaatepilt – nii, nii suured lained, nendes oli kohutav jõud ning energia. Loomulikult puhus seal rannikul ka mega tuul. Ja siis äkki 30 sekundit nägime me midagi väga erilist: pilvedevahelisest pilust kiirgasid helekollased päiksekiired ühese joana ühte punkti rannaliival, selle taga kauguses oli nagu öö (tume, vihmane, sünge), kust paistis majakas. Seda vaadet ei suuda ma sõnadesse panna ja pildile see kaugueltki nii ilus ei jäänud – see oli nagu unenägu, ma pole kunagi varem midagi sellist näinud! Seal samas linnakeses, metsa sees, oli kirik, mis kakssada aastat tagasi kattus peaaegu täielikult liiva alla, ainult kirikutorni saime silmaga näha.
Edasi põrutasime poolsaare põhjapoolsemale läänerannikule, kus tundsime end kui õudusfilmis. Ilm oli kohutav, sadas vihma ja mega suur tuul keerutas liiva üles, hea, et me lendu ei tõusnud. Hoolimata sellest, ronisime suurte liivamagede vahele, kus seisis vana majakas. Vanasti näitas see tulukest randuvatele laevadele, aga nüüd olid kuhjunud selle ümber nii palju liiva. Paarisaja meetri kaugusel oli pisike kirik, mis varsti, varsti kõrgelt ranniku servalt ookeani vette kukkub - iga aastaga vesi uhub suurel määral pinnast minema. Jube mõelda, aga ka sealne surnuaed on paari aasta pärast läinud.
Õhtuks jõudsime õnnelikult kooli, kus ees ootas meid detsembrikuu suurim pidu – jõulupidu. Sõime taani traditsioonilist jõuluõhtusööki (magusad kartulid, pardiliha, oad) ja mängisime (imelikku!) kingituste mängu, kus pidi täringut veeretama ning lõpuks mõni sai 3-4 kingitust ja mõni jäi täitsa ilma.
Eile hommikul viisin Raini ja Kerli lennujaama – nii kiirelt see igati äge ja meeldejääv nädalavahetus läbi saigi. Aga, kus on kallis Elina.. teda pole ikka veel Saksamaalt tagasi jõudnud?!