Imelik tunne

Imelik tunne südames - kas tõesti varsti ongi tore aeg siin Taanis läbi?! Täna oli päev, kus võtsin (mina Raili) kõik oma riided kapist välja ja laotasin voodile, et pooled neist ära pakkida ning mõne päeva pärast Eesti poole teele panna. Nimelt on mul šopingute käigus kognenud nii palju riideid, et üksinda tagasi minnes, ei lasta mind nii raske kohvriga lennukisse ja ega kõik asjad vist enam ära ei mahukski. Homme ootan külla venda, Raini, ja Kerlit – kes saavad mu suure spordikoti, tagasi minnes Eestisse, õlale võtta.
Täna juhtus midagi uskumatut, meile, rahvusvahelistele tudengitele, usaldati mägirattad sõitmiseks (erinevalt eelmisest korrast, kus mulle tutvustati seda sõidukit kui maailmaimet). Ratastega sõitma tulnud grupp jagati kaheks, türukud ja poisid, viimased kadusid meie silmapiirilt ühe sekundiga. Meie, 5 tüdrukut, ei olnud aga üldse kehvad – vurasime suurel kiirusel metsaradadel, kus mitmed tõusud-laskumised olid üksteise järel. Vihma sadas ja suur tuul vuhises kõrvus, aga trenn oli super äge.
Elinaga peaks Saksamaal olema tibens-tobens, vähemalt tema kirjadest võib välja lugeda nii. Kõik kursakaaslased kogu aeg küsivad Elinakese kohta ja tunnevad muret, et kas mina olen nüüd väga kurb ning kas igatsen teda väga. Oi, oi.. ega me kokku laulatatud pole – saime enne siia tulekut üksinda hakkame, saame ka nüüd :) Kuigi jah, Käbi ootab oma nukukest tagasi.. ;)