Minek! (23.11)
Reede pärastlõunal alustasime Taaviga oma reisi Saksamaale. Õnneks oli hääletamiseks ilus tuulevaikne ilm. Esimeses bensiinijaamas hakkasime innukalt auto juurest auto juurde käima ning peagi saime rekka peale, millega 70 km edasi sõitsime. Järgmises tanklas märkasime kohe ühte Rumeenia rekkat, mis hakkas just sõitma, kuid õnneks saime meiegi selle peale ning otsejoones Saksamaale (piirist 60 km). Sealt edasi Hamburgi viis meid tore sakslane ning jutukäigus tuli välja, et tema sõbrad on vennad Tõnisted, päris huvitav kokkusattumus. Ise oli ta luksuspurjekate ehitaja ning hetkel olevat käsil maailma kõige suurema jahi (160 meetrit) ehitamine Abramovitšile. Kuus tundi veetsime öises Hamburgis ja varahommikul kell neli läks meie rong. Teekond kestis kümme tundi ning kuus korda selle aja jooksul pidime rongi vahetama.
Reede pärastlõunal alustasime Taaviga oma reisi Saksamaale. Õnneks oli hääletamiseks ilus tuulevaikne ilm. Esimeses bensiinijaamas hakkasime innukalt auto juurest auto juurde käima ning peagi saime rekka peale, millega 70 km edasi sõitsime. Järgmises tanklas märkasime kohe ühte Rumeenia rekkat, mis hakkas just sõitma, kuid õnneks saime meiegi selle peale ning otsejoones Saksamaale (piirist 60 km). Sealt edasi Hamburgi viis meid tore sakslane ning jutukäigus tuli välja, et tema sõbrad on vennad Tõnisted, päris huvitav kokkusattumus. Ise oli ta luksuspurjekate ehitaja ning hetkel olevat käsil maailma kõige suurema jahi (160 meetrit) ehitamine Abramovitšile. Kuus tundi veetsime öises Hamburgis ja varahommikul kell neli läks meie rong. Teekond kestis kümme tundi ning kuus korda selle aja jooksul pidime rongi vahetama.
Kohal! 
Mannheimi jõudsime laupäeva pärastlõunal, kus Taavi õde, Liis, oli meil juba vastas. Liis elab Mannheimis juba kolmandat aastat, ta kaitses seal oma magistrikraadi ning hetkel on käsil doktoritöö Heidelbergi ülikoolis. Ta elab koos oma sakslasest mehe Ulfiga kahetoalises korteris Mannheimi äärelinnas, mis oli meiegi koduks nädalakese.
Oi, kui mõnus oli peale sellist reisi duši all käia ning maitsvat sooja sööki süüa. Ma pole ammu ennast nii koduselt tundud. Kolm kuud kommuunielu pole naljaasi!
Mägedesse matkama!
Üks põhjus, miks ma Saksamaale väga tulla tahtsin, oli see, et mu hea sõbranna Liisu töötab siin vabatahtlikuna. See linn, kus ta pesitseb asub Mannheimi külje all (Worms). Peale r
ikkalikku hommikusööki läksimegi Liisule järele. Wormsis nägime tema elamist ning organisatsiooni, kus ta töötab. Edasi läksime Schwarzwaldi, mis on imeilus mägine piirkond, kus saab mõnusalt matkata. Loodus oli seal tõeliselt maaliline, jalutasime umbes kilomeetri kõrgusele ning äkki kuskil 600 meetri peal hakkas lund sadama. See oli vapustavalt ilus! Mäe tipus pidasime pikniku katusega puhkekojas, ümberringi vuhises tuul ning tuiskas lumi.
Õhtul läksime Wormsi tagasi, kus toimus rahvusvaheline klassikalise kitarri kontsert. Kohal olid kitarriste Austraaliast, Austriast ning loomulikult ka Saksamaalt. Huvitav oli kuulata, kuidas iga meloodia jutustas mingit lugu. Show kestis kolm tundi ning oli tõeline elamus, eriti arvestades seda, et ise alles alustasin kitarriõpinguid ja kontserdil ei jõudnud ära imestdada, kui kiiresti nende esinejate näpud liikusid. Vapustav!
Prantsusmaa!
Esmaspäeval otsustasime Strausbourgi minna, Mannheimist on sinna kõigest kaks tundi autosõitu. Minu jaoks oli see suur elamus, kuna ma polnud varem Prantsusmal käinud. Strasbourgis jalutasime ilusas vanalinnas, käisime jõuluturul, külastasime hiigelsuurt katedraali ning sõime traditsioonilist prantsuse sööki.
Laborisse!
Taavi õde teeb oma doktoritööd kliinikumis, kuhu ta meid kaasa võttis. Nimelt pidime seal bakterid kasvama panema ja mina olin assistent, kes mõõtis vajalku koguse bakteritoitu. See oli põnev! Pärast panime need bakteritega katseklaasid inkubaatorisse. Liis ütles, et need läksid edukalt kasvama ja ma olin rahul, et sain ka natuke teadusele kaasa aidata.
Heidelberg!
Teisipäeva võtsime kohe täitsa vabaks, et lihtsalt olla. Koristasime ja vaatasime eesti saateid ning õhtul, kui pererahvas koju tuli, valmistasime maitsva õhtusöögi, milleks oli metssea praad. Oi, see viis keele alla! Liisi mehe isa on jahimees ning sealt see liha pärit oligi.
Kolmapäeval läksime rongiga Heidelbergi, et külastada seal asuvat hiiglaslikku lossi, mis osutus oodatust veelgi võimsamaks. See paiknes mäenõlval ning sealt avanes suurejooneline vaade kogu linnale ning selle tegi veelgi nauditavamaks ümberringi asuvad mäed ning linnast läbi voolav maaliline Reini jõgi. Peale lossi külastamist jalutasime lõputul poetänaval, kus tegime mõned sisseostud ning seadsime sammud rongijaama poole, et sealt Mannheimi sõita.
Edasi sealt sõitsin oma sõbranna juurde Wormsi, et koos mõnusalt aega veeta. Tuleb tunnistada, et see aeg jäi liiga lühiksesks, aga Eestis näeme ja rokime!
Veine degusteerima!
Neljapäeval ärkasin Wormsis Liisu juures, kuhu hiljem Taavi, Liis ja Ulf järele tulid, et minna üheskoos veinitallu. Meid võttis vastu lahke proua, kes paistis veinidest üsnagi palju teadvat. Degusteerimist alustasime valgete veinidega, siis roosa ning lõpetuseks punane. Peale kõiki neid väikseid lonkse tundsid nii mõned
ki meist end pisut uimastena. Edasi suundusime taharuumidesse ekskursioonile, et näha, kus neid jooke tehakse, hoitakse ning pakendatakse. Lahke pererahvas pakkis meiele tellitud veinid kaasa ning andis kaks pudelit kingitusekski. Saksamaal on selline veinide maitsmine hästi tavaline ja enamus kohtades tasuta, sest inimesed, kes tulevad degusteerima, ostavad üldjuhul ka päris suure koguse kaasa.
Jahile!
Reede pärastlõunal sõitsime Dallmin (Berliini lähedal), kus asub Ulfi vanemate kodu. Teekond sinna oli päris pikk, kuus tundi. Kohale jõudsime hilisõhtul, Ulfi ema oli veel üleval ning kostitas meid mõnusa kõhutäiega. Rääkisime natuke juttu ning peagi pugesime põhku, ses
t hommikul tuleb varakult tõusta, et jahile minna.
Magusasti magatud ning sobivad riided metsa minekuks leitud, asusimegi teele. Tegemist oli suure piirkonna jahiga, kust kokku võttis osa umbes 40-50 inimest, kellest poole olid jahimehed ning teised loomaajajad, mina ja Taavi kuulusime muidugi viimaste hulka.
Avatseremoonia algas metsa ääres suure kogunemise ja üksteise kätlemisega. Ma olin nii ära pakitud, et üks küsis, kas ma olen poiss või tüdruk ja teised said mu üle päev läbi nalja heita. Peale traditsioonilist jahisarve puhumist, tutvustati jahipiirkondi ning möll metsas võis alata. Kammisime läbi vähemalt kümme metsa, kõikjal tegime kõva kisa, et loomad sealt välja jahimeeste aladele ajada. Nägin mitmeid kordi enda lähedalt kitsi mööda tuhisemas ja koerad nende kannul klähvimas. Meid, eestlasi, uudistati pidevalt ning küsiti, kus te ikka pärit olete. Pole ju tavaline, et Saksamaa maapiirkonnas k
äivad eesti tudengid jahil. Peale pikka tampimist metsas, ootas meid ees maitsev kehakinnitus ning huvitav seltskond, kellega muljeid vahetada. See toimus metsaäärsel lagendikul, kuhu oli tehtud suur lõke nagu jaanipäeval. Söögiks oli mõnus hernesupp ja pikk frankfurter. Selline jaht lõppeb alati jahikohtuga, mis algab jahisarve mängimise ning laulmisega. Jahikohtus tunnustatakse päeva parimaid laskjaid ja noomitakse jahireeglite vastu eksinuid (jahimehe loa koju unustamine, relvaga valesti ümberkäimine) kahekümne eurose trahviga.
Lõpuks kui tagasi Ulfi vanemate juurde jõudsime, olime parajad porikäkid. Oi, kui mõnus oli peale sellist päeva kuuma vahuvanni sulpsata.
Õhtul külastasime veel ühte toredat vanapaari, kes elasid sada aastat vanas majas, mida ümbritses väga suur ja kaunis aed. Nendega oli huvitav vestelda, eriti arvestades seda, et nad on kolmkümmend aastat Hispaanias elanud ja sain neile öelda, et lähen kevadel sinna õppima.
Tagasi Taani.. (3.12)
Tee Taanimaale polnud nii roosiline. Rongisõit kestis viie tunni asemel seitse tundi, aga nii juhtub, kui õigest peatusest mööda sõidad, seega jäime järgmisest rongist maha. Lõpuks jõudsime Flensburgi, kus vihma kallas kui oavarrest ning me olime kui kaks kodutut rongijaamas. Sealt küüti leida oli suhteliselt võimatu, õnneks tuli üks buss, millega saime üle piiri. Siis kõmpisime lähimasse bensiinijaama, olime kui märjad kassid. Tanklast viis üks šoti mees meid 10 km edasi kiirtee ääres asuvasse McDonaldsisse, kus oli palju autosid ja olukord tundus hea. Töllasime seal kolm tundi ja küsisin vähemalt kolmekümnelt autolt küüti, kuid tulemusetult. Lõpuks, kui olime juba nukrad, et peamegi lageda taeva alla jääma, võttis meid peale üks tore noormees, kes ise ka kunagi Viborgis õppis. Ta viis meid rongijaama, kust me sõidsime Taavi kursavenna juurde, kes meile südaööl vastu tuli ja oma sooja kodusse viis. Uni oli magus, kuid tõusime juba varahommikul, et Viborgi poole teele asuda. Reis oli super! Tegin ja nägin paljusid asju esimest korda. Aitäh, Taavi õde, Liis ja Ulf!
Mannheimi jõudsime laupäeva pärastlõunal, kus Taavi õde, Liis, oli meil juba vastas. Liis elab Mannheimis juba kolmandat aastat, ta kaitses seal oma magistrikraadi ning hetkel on käsil doktoritöö Heidelbergi ülikoolis. Ta elab koos oma sakslasest mehe Ulfiga kahetoalises korteris Mannheimi äärelinnas, mis oli meiegi koduks nädalakese.
Oi, kui mõnus oli peale sellist reisi duši all käia ning maitsvat sooja sööki süüa. Ma pole ammu ennast nii koduselt tundud. Kolm kuud kommuunielu pole naljaasi!
Mägedesse matkama!
Üks põhjus, miks ma Saksamaale väga tulla tahtsin, oli see, et mu hea sõbranna Liisu töötab siin vabatahtlikuna. See linn, kus ta pesitseb asub Mannheimi külje all (Worms). Peale r
ikkalikku hommikusööki läksimegi Liisule järele. Wormsis nägime tema elamist ning organisatsiooni, kus ta töötab. Edasi läksime Schwarzwaldi, mis on imeilus mägine piirkond, kus saab mõnusalt matkata. Loodus oli seal tõeliselt maaliline, jalutasime umbes kilomeetri kõrgusele ning äkki kuskil 600 meetri peal hakkas lund sadama. See oli vapustavalt ilus! Mäe tipus pidasime pikniku katusega puhkekojas, ümberringi vuhises tuul ning tuiskas lumi.Õhtul läksime Wormsi tagasi, kus toimus rahvusvaheline klassikalise kitarri kontsert. Kohal olid kitarriste Austraaliast, Austriast ning loomulikult ka Saksamaalt. Huvitav oli kuulata, kuidas iga meloodia jutustas mingit lugu. Show kestis kolm tundi ning oli tõeline elamus, eriti arvestades seda, et ise alles alustasin kitarriõpinguid ja kontserdil ei jõudnud ära imestdada, kui kiiresti nende esinejate näpud liikusid. Vapustav!
Prantsusmaa!
Esmaspäeval otsustasime Strausbourgi minna, Mannheimist on sinna kõigest kaks tundi autosõitu. Minu jaoks oli see suur elamus, kuna ma polnud varem Prantsusmal käinud. Strasbourgis jalutasime ilusas vanalinnas, käisime jõuluturul, külastasime hiigelsuurt katedraali ning sõime traditsioonilist prantsuse sööki.Laborisse!
Taavi õde teeb oma doktoritööd kliinikumis, kuhu ta meid kaasa võttis. Nimelt pidime seal bakterid kasvama panema ja mina olin assistent, kes mõõtis vajalku koguse bakteritoitu. See oli põnev! Pärast panime need bakteritega katseklaasid inkubaatorisse. Liis ütles, et need läksid edukalt kasvama ja ma olin rahul, et sain ka natuke teadusele kaasa aidata.
Heidelberg!
Teisipäeva võtsime kohe täitsa vabaks, et lihtsalt olla. Koristasime ja vaatasime eesti saateid ning õhtul, kui pererahvas koju tuli, valmistasime maitsva õhtusöögi, milleks oli metssea praad. Oi, see viis keele alla! Liisi mehe isa on jahimees ning sealt see liha pärit oligi.
Kolmapäeval läksime rongiga Heidelbergi, et külastada seal asuvat hiiglaslikku lossi, mis osutus oodatust veelgi võimsamaks. See paiknes mäenõlval ning sealt avanes suurejooneline vaade kogu linnale ning selle tegi veelgi nauditavamaks ümberringi asuvad mäed ning linnast läbi voolav maaliline Reini jõgi. Peale lossi külastamist jalutasime lõputul poetänaval, kus tegime mõned sisseostud ning seadsime sammud rongijaama poole, et sealt Mannheimi sõita.Edasi sealt sõitsin oma sõbranna juurde Wormsi, et koos mõnusalt aega veeta. Tuleb tunnistada, et see aeg jäi liiga lühiksesks, aga Eestis näeme ja rokime!
Veine degusteerima!
Neljapäeval ärkasin Wormsis Liisu juures, kuhu hiljem Taavi, Liis ja Ulf järele tulid, et minna üheskoos veinitallu. Meid võttis vastu lahke proua, kes paistis veinidest üsnagi palju teadvat. Degusteerimist alustasime valgete veinidega, siis roosa ning lõpetuseks punane. Peale kõiki neid väikseid lonkse tundsid nii mõned
ki meist end pisut uimastena. Edasi suundusime taharuumidesse ekskursioonile, et näha, kus neid jooke tehakse, hoitakse ning pakendatakse. Lahke pererahvas pakkis meiele tellitud veinid kaasa ning andis kaks pudelit kingitusekski. Saksamaal on selline veinide maitsmine hästi tavaline ja enamus kohtades tasuta, sest inimesed, kes tulevad degusteerima, ostavad üldjuhul ka päris suure koguse kaasa.Jahile!
Reede pärastlõunal sõitsime Dallmin (Berliini lähedal), kus asub Ulfi vanemate kodu. Teekond sinna oli päris pikk, kuus tundi. Kohale jõudsime hilisõhtul, Ulfi ema oli veel üleval ning kostitas meid mõnusa kõhutäiega. Rääkisime natuke juttu ning peagi pugesime põhku, ses
t hommikul tuleb varakult tõusta, et jahile minna.Magusasti magatud ning sobivad riided metsa minekuks leitud, asusimegi teele. Tegemist oli suure piirkonna jahiga, kust kokku võttis osa umbes 40-50 inimest, kellest poole olid jahimehed ning teised loomaajajad, mina ja Taavi kuulusime muidugi viimaste hulka.
Avatseremoonia algas metsa ääres suure kogunemise ja üksteise kätlemisega. Ma olin nii ära pakitud, et üks küsis, kas ma olen poiss või tüdruk ja teised said mu üle päev läbi nalja heita. Peale traditsioonilist jahisarve puhumist, tutvustati jahipiirkondi ning möll metsas võis alata. Kammisime läbi vähemalt kümme metsa, kõikjal tegime kõva kisa, et loomad sealt välja jahimeeste aladele ajada. Nägin mitmeid kordi enda lähedalt kitsi mööda tuhisemas ja koerad nende kannul klähvimas. Meid, eestlasi, uudistati pidevalt ning küsiti, kus te ikka pärit olete. Pole ju tavaline, et Saksamaa maapiirkonnas k
äivad eesti tudengid jahil. Peale pikka tampimist metsas, ootas meid ees maitsev kehakinnitus ning huvitav seltskond, kellega muljeid vahetada. See toimus metsaäärsel lagendikul, kuhu oli tehtud suur lõke nagu jaanipäeval. Söögiks oli mõnus hernesupp ja pikk frankfurter. Selline jaht lõppeb alati jahikohtuga, mis algab jahisarve mängimise ning laulmisega. Jahikohtus tunnustatakse päeva parimaid laskjaid ja noomitakse jahireeglite vastu eksinuid (jahimehe loa koju unustamine, relvaga valesti ümberkäimine) kahekümne eurose trahviga.Lõpuks kui tagasi Ulfi vanemate juurde jõudsime, olime parajad porikäkid. Oi, kui mõnus oli peale sellist päeva kuuma vahuvanni sulpsata.
Õhtul külastasime veel ühte toredat vanapaari, kes elasid sada aastat vanas majas, mida ümbritses väga suur ja kaunis aed. Nendega oli huvitav vestelda, eriti arvestades seda, et nad on kolmkümmend aastat Hispaanias elanud ja sain neile öelda, et lähen kevadel sinna õppima.
Tagasi Taani.. (3.12)
Tee Taanimaale polnud nii roosiline. Rongisõit kestis viie tunni asemel seitse tundi, aga nii juhtub, kui õigest peatusest mööda sõidad, seega jäime järgmisest rongist maha. Lõpuks jõudsime Flensburgi, kus vihma kallas kui oavarrest ning me olime kui kaks kodutut rongijaamas. Sealt küüti leida oli suhteliselt võimatu, õnneks tuli üks buss, millega saime üle piiri. Siis kõmpisime lähimasse bensiinijaama, olime kui märjad kassid. Tanklast viis üks šoti mees meid 10 km edasi kiirtee ääres asuvasse McDonaldsisse, kus oli palju autosid ja olukord tundus hea. Töllasime seal kolm tundi ja küsisin vähemalt kolmekümnelt autolt küüti, kuid tulemusetult. Lõpuks, kui olime juba nukrad, et peamegi lageda taeva alla jääma, võttis meid peale üks tore noormees, kes ise ka kunagi Viborgis õppis. Ta viis meid rongijaama, kust me sõidsime Taavi kursavenna juurde, kes meile südaööl vastu tuli ja oma sooja kodusse viis. Uni oli magus, kuid tõusime juba varahommikul, et Viborgi poole teele asuda. Reis oli super! Tegin ja nägin paljusid asju esimest korda. Aitäh, Taavi õde, Liis ja Ulf!
No comments:
Post a Comment