Seiklute öö..

Oli neljapäev, kell oli 21:00 ja seikluste öö algas..

Tudengid jagati kuuestesse gruppidesse: 3 tüdrukut ja 3 poissi, 3 jalgrattast, 1 kompass ja 1 maastikukaart! Ees ootas pöörane öö!
Kuna Elina oli tõbine, siis ta sellest "hullusest" osa ei võtnud, vaid sõitis autoga ringi ning piilus, mida teised tegema peavad. Raili grupi pealik oli Martin, kes on 7 aastat sõjaväes olnud, käinud Afganistaanis ja ... osakas super hästi orienteeruda, külma ja väsimusega toime tulla!

Kaardi peal näidati sihtkoht, kuhu peame jõudma ja stardipauk käis. Kuna kuue inimese peale oli ainult 3 ratast, siis tegime "rattasõit ja jooks" kombinatsiooni: 3 inimest sõitis rattaga ala 800 m, viskas rattad põõsasse ja lidus edasi; ülejäänud 3 tulid joostes ratasteni ja kimasid ratastega esimesest kolmest mööda.... ja nii see vaheldumisi terve öö käis.

Raili võistkond startis 4dana, aga jõudis esimesse sihtpunkti (10km kaugusel algusest) esimesena - juheii! Lahendasime seal mõistatuse ja kätte anti uus sihtpunkt.

Metsas oli kottpime, temperatuur oli nullilähedane ning meie ainult kihutasime läbi poriste aukude, küngaste.. Mitte midagi ei näinud, kuhu astud; oli kesköö ja uni kippus silma; oli judinaid tekitavalt külm! Läbinud järgmised 15 km, jõudsime vana sõjaväe treeningrajale ehk takistuste rada metsas. Ronisime üle kõrgete seinte, roomasime läbi maaaluste torude, kõndisime mööda köit üle oru, hüppasime nöörist kinni hoides üle tiigi ja palju muud sellist põnevat.

Umbes tunnikese pidime lahendame taanikeelse tekst mõistatuse, kuna Raili mõhkagi aru ei saanud, siis püüdis ta ringi hüppates endal sooja naha vahel hoida. Ka teised grupid jõudsid tasapisi sellesse sihpunkti ja oh jeerum: teises võistkonnas olev Braasiliasest tüdruk nuttis ja nuttis, tal oli nii külm. Raili, kui põhjamaa neiu, püüdis tal elu sees hoida.. See tal ka õnnestus!
Mõistatus lahendatud, pidime tagasi jooksma esimesse sihtpunkti. Jalad olid kui puupakud all, kuidagi ei tahtnud liikuda, aga tahtejõuga, hambaid ristihoides - edasi, edasi!
Laagriplatsile jõudis Raili võistkond jällegi esimesena - juheii! Aga see polnud üldse sel hetkel oluline, nimelt oli 26. oktoober ja meie kalli Elina sünnipäev! Hoolimata suurest väsimusest ja külmast, laulsime oma grupiga Elinale öösel kell 04:00 "Happy birthday do you, happy..." Elina naerates Railile soojast autost, kus ta paksu magamiskoti sees põõnas:)

Raili võistkonnale anti paar tunnikest magamisaega lavatsites, kuigi magamisest oli asi kaugel. Kuna pidime kogu oma träni terve öö seljas kandma, siis võtsime väga vähe lisa soojaid riideid kaasa - seega oli magada praeguse ilmaga ões väga, väga külm! Hambad laksusid üksteise vastu, kogu keha oli jube väsinud..

Varahommikul äratati meid üles, et aeg joosta järgmisesse sihtpunkti. Mõtte jooksmisest tundus isegi sel hetkel tore, sest end liigutades saab ju sooja. 5 km selja taga, ootas meid ees kaanusõit üle järve. Hommikupäike tõusis ja meie lootsime, et saaks juba sooja teki alla magama.

Peale kanuusõitu, tuli tagasi jõuda kooli - viimased 10 km joosta ja rattaga sõita. See kõik toimus nagu unes, sest vaevalt jõudsime kontrollida oma mõtteid ja keha.. Aga me liikusime ja väga heas tempos.

Õnnelikult tagasi koolis, selja taga 14h üleval oldud ööd, selja taga ala 60km teekonda..

Tuppa jõudes, ootas Railit ees sünnipäeva laps. Kallistasime kõvasti ja Elina sai oma kingituse - midagi rohelist ja lillat:)