Viking fest

Raili ja Tiit vurasid ratastega laupäeva hommikul linna, et osta kostüüme õhtul ees ootavaks Viikingite peoks. Samal ajal magas ülejäänud Eesti gäng veel magusat und. Väiksed šopingud tehtud ja tagasi jõudes, läks kohe mölluks ning tagajamiseks. Nimelt õppejõudude poolt oli orgniseeritud mängud, võistlused terveks laupäevaks. Tõstsime tünne, visksime puupakke, roomasime murul ja tegime köievedu. Nalja jätkus kõigile, kuigi lõpetades olime murused ning mudased. Edasi nägi tegevusplaan ette väikest suplust ujulas. Eesti monstrumid (üks õppejõud ütles suurte eesti kuttide kohta nõndaviisi) tegid ujulas hüppeid ja trkke, nii et vesi pritsis laeni.
Õhtu jõudis kätte ja pidime kiirelt end viikingiteks riietuma. Tõmbasime kuttidele kohvikotid selga ja vahvates kostüümides nad olidki! Üks oli ilusam, kui teine! Suur pidu algas viikingite tseremooniaga, kus räägiti ainult taani keeles ja meie, eestlased, ei saanud muhvigi aru. Seega oli „huvitav” tseremoonia! Edasi oli söögiruumi kaetud suured lauad ning õgisime end kurguni heast ja paremast täis.
Peale pidulikku õhtusööki jõudis Elina ootus lõpuks kohale – Liisu oma täies uhkuses, temaga oli kaasas üks sõber, kes teda lihtsalt üksi Saksast tulema ei lasknud. Tegelikul oli nad väga väsinud ja tüdinud, kuna viimased 20 tundi olid Saksamaalt Taani hääletanud ja ainult tunnikese maganud. Hoolimata kõigest sellest, oli neil jaksu meiega möllata ja lobiseda.
Ei saanud tõestamata jätta, et eestlased on laulurahvas. Esitasime üheskoos Saaremavalsi ja tegime ka mõned tantsusammud. Õhtupoole astus lavale bänd, kes hullutas rahvast varaste hommikutundideni.
Muidugi tahtsime eestimuusikat kuulata ja otsustasime väikse erapeo teha ühes väiksemas ruumis. Meiega ühinesid ka mõned taanlased ning tantsu ja tralli eesti 90ndate järgi jagus kauemaks.
Pühapäeva hommikul sõi kõik see Eesti pere koos rikkaliku hommikusöögi ja pakkis lõunapakid kaasa, mida hiljem oli piknikul hea nohistada. Liisu hakkas tagasi minema juba kahe paiku, aeg Viborgis jäi väga üürikeseks, kuid see eest oli see parim! Viisime nad autoga kiirteele hääletama ja tagasisõit möödus palju kiiremalt, kui nad oodatagi oskasid.
Posite minek lennujaama nii kiirelt ei sujunud. Üks taani tüdruk, kes pidi neid lähedal asuvasse lennujaama autoga viima sõitis koolist minema ja ülejäänud auto omanikud ei tahtnud autosid kuidagi laenata. Lennuni oli jäänud 2 tundi, kui Raili ja Elina paaniliselt kooli peal ringi jooksid, et leida autod, millega kutid lennujaama viia. Lõpuks päästis meid üks õppejõud, kes lahkelt oma sõidukiga eestlased vajalikku lennujaama sõidutas. Nii see ilus nädalavahetus läbi saigi!