Seiklute öö..

Oli neljapäev, kell oli 21:00 ja seikluste öö algas..

Tudengid jagati kuuestesse gruppidesse: 3 tüdrukut ja 3 poissi, 3 jalgrattast, 1 kompass ja 1 maastikukaart! Ees ootas pöörane öö!
Kuna Elina oli tõbine, siis ta sellest "hullusest" osa ei võtnud, vaid sõitis autoga ringi ning piilus, mida teised tegema peavad. Raili grupi pealik oli Martin, kes on 7 aastat sõjaväes olnud, käinud Afganistaanis ja ... osakas super hästi orienteeruda, külma ja väsimusega toime tulla!

Kaardi peal näidati sihtkoht, kuhu peame jõudma ja stardipauk käis. Kuna kuue inimese peale oli ainult 3 ratast, siis tegime "rattasõit ja jooks" kombinatsiooni: 3 inimest sõitis rattaga ala 800 m, viskas rattad põõsasse ja lidus edasi; ülejäänud 3 tulid joostes ratasteni ja kimasid ratastega esimesest kolmest mööda.... ja nii see vaheldumisi terve öö käis.

Raili võistkond startis 4dana, aga jõudis esimesse sihtpunkti (10km kaugusel algusest) esimesena - juheii! Lahendasime seal mõistatuse ja kätte anti uus sihtpunkt.

Metsas oli kottpime, temperatuur oli nullilähedane ning meie ainult kihutasime läbi poriste aukude, küngaste.. Mitte midagi ei näinud, kuhu astud; oli kesköö ja uni kippus silma; oli judinaid tekitavalt külm! Läbinud järgmised 15 km, jõudsime vana sõjaväe treeningrajale ehk takistuste rada metsas. Ronisime üle kõrgete seinte, roomasime läbi maaaluste torude, kõndisime mööda köit üle oru, hüppasime nöörist kinni hoides üle tiigi ja palju muud sellist põnevat.

Umbes tunnikese pidime lahendame taanikeelse tekst mõistatuse, kuna Raili mõhkagi aru ei saanud, siis püüdis ta ringi hüppates endal sooja naha vahel hoida. Ka teised grupid jõudsid tasapisi sellesse sihpunkti ja oh jeerum: teises võistkonnas olev Braasiliasest tüdruk nuttis ja nuttis, tal oli nii külm. Raili, kui põhjamaa neiu, püüdis tal elu sees hoida.. See tal ka õnnestus!
Mõistatus lahendatud, pidime tagasi jooksma esimesse sihtpunkti. Jalad olid kui puupakud all, kuidagi ei tahtnud liikuda, aga tahtejõuga, hambaid ristihoides - edasi, edasi!
Laagriplatsile jõudis Raili võistkond jällegi esimesena - juheii! Aga see polnud üldse sel hetkel oluline, nimelt oli 26. oktoober ja meie kalli Elina sünnipäev! Hoolimata suurest väsimusest ja külmast, laulsime oma grupiga Elinale öösel kell 04:00 "Happy birthday do you, happy..." Elina naerates Railile soojast autost, kus ta paksu magamiskoti sees põõnas:)

Raili võistkonnale anti paar tunnikest magamisaega lavatsites, kuigi magamisest oli asi kaugel. Kuna pidime kogu oma träni terve öö seljas kandma, siis võtsime väga vähe lisa soojaid riideid kaasa - seega oli magada praeguse ilmaga ões väga, väga külm! Hambad laksusid üksteise vastu, kogu keha oli jube väsinud..

Varahommikul äratati meid üles, et aeg joosta järgmisesse sihtpunkti. Mõtte jooksmisest tundus isegi sel hetkel tore, sest end liigutades saab ju sooja. 5 km selja taga, ootas meid ees kaanusõit üle järve. Hommikupäike tõusis ja meie lootsime, et saaks juba sooja teki alla magama.

Peale kanuusõitu, tuli tagasi jõuda kooli - viimased 10 km joosta ja rattaga sõita. See kõik toimus nagu unes, sest vaevalt jõudsime kontrollida oma mõtteid ja keha.. Aga me liikusime ja väga heas tempos.

Õnnelikult tagasi koolis, selja taga 14h üleval oldud ööd, selja taga ala 60km teekonda..

Tuppa jõudes, ootas Railit ees sünnipäeva laps. Kallistasime kõvasti ja Elina sai oma kingituse - midagi rohelist ja lillat:)

Kitarr!

Nädal on jõudnud keskpunkti ning pole enam palju jäänud nädalavahetuseniJ peale lõunasööki ootas Elinat armas üllatus – pisipakk kallilt kodumaalt, emalt varajane sünnipäevakink.
Esmaspäevast algas meil teine ehk viimane semester siin koolis. Meil on nüüd ka uued põnevad ained nagu storytelling (kuidas enda elust huvitavaid lugusid rääkida) ja kitarri algõpe. Mõlemad tunnid on super ägedad, esimeses õpime ennast paremini väljendama ja teist inimest kuulama ning teises on tunnis..- see on lausa nauding, lõpuks ometi kitarriõpe!! Elina on sellest ammu unistanud, ka Railile hakkas väga meeldima, nüüd tuleb kitarr ikka ära osta, ehk ka jõuluvana loeb seda blogi..
Eesti tüdrukute tuba on kõige, kõige hubasem ja armsam terve kooli peal! Meil on palju küünlaid, kuivatatud roosid ripuvad laest alla ning seintel on palju ilusaid pilte meie. Tõeline ühikatuba – meie kodu!
Täna oli üks naljakas situatsioon: saime valida, kas peale lõunat läheme kajakipolo mängima, mägirattaga sõitma või jõusaali. Elina on haige ja jäi oma hubasesse tuppa kirtarril Terminaatori "Muinasjutumetsa" harjutama ning Raili valis vahelduseks kajakitamisele rattasõidu. Oh, ooo.. teda ootasid ees 12 poissi ja üllatunud näoga õppejõud. „Raili, kas Sa oled varem üldse mägiratast näinud?” küsis õppejõud. Raili hakkas naerma „Loomulikult, Eestis ainult sellised „uhked” rattad ongi, meil pole vanu ja logisevaid, nagu nemad siin Taanis kasutavad”. Mind ei tahetud uskuda, õppejõud seletas üksikasjalikult,mis on käigud, kuidas neid vahetada ja et on kaks käsipidurit, jalapidurit ei ole. Railile näidati mägijalgrattast nagu maailmaimet!

See pilt puust on üleval meie koridori seinal, sinna peale on kõikidel võimalik saada, tegemist on suudluspuuga ja uskuge või mitte, aga mõni on seal juba kahe poisiga..Põnev elu meil siin:)
Viimane pilt on lihtsalt ilus Viborgi õhtupäike, siin on imeliselt kaunis ja kuldne sügis, kui ei usu, tule ja kae ise;) Tervitused nädalavahetuse külalistele, Joss vajuta klahvi!

Viking fest

Raili ja Tiit vurasid ratastega laupäeva hommikul linna, et osta kostüüme õhtul ees ootavaks Viikingite peoks. Samal ajal magas ülejäänud Eesti gäng veel magusat und. Väiksed šopingud tehtud ja tagasi jõudes, läks kohe mölluks ning tagajamiseks. Nimelt õppejõudude poolt oli orgniseeritud mängud, võistlused terveks laupäevaks. Tõstsime tünne, visksime puupakke, roomasime murul ja tegime köievedu. Nalja jätkus kõigile, kuigi lõpetades olime murused ning mudased. Edasi nägi tegevusplaan ette väikest suplust ujulas. Eesti monstrumid (üks õppejõud ütles suurte eesti kuttide kohta nõndaviisi) tegid ujulas hüppeid ja trkke, nii et vesi pritsis laeni.
Õhtu jõudis kätte ja pidime kiirelt end viikingiteks riietuma. Tõmbasime kuttidele kohvikotid selga ja vahvates kostüümides nad olidki! Üks oli ilusam, kui teine! Suur pidu algas viikingite tseremooniaga, kus räägiti ainult taani keeles ja meie, eestlased, ei saanud muhvigi aru. Seega oli „huvitav” tseremoonia! Edasi oli söögiruumi kaetud suured lauad ning õgisime end kurguni heast ja paremast täis.
Peale pidulikku õhtusööki jõudis Elina ootus lõpuks kohale – Liisu oma täies uhkuses, temaga oli kaasas üks sõber, kes teda lihtsalt üksi Saksast tulema ei lasknud. Tegelikul oli nad väga väsinud ja tüdinud, kuna viimased 20 tundi olid Saksamaalt Taani hääletanud ja ainult tunnikese maganud. Hoolimata kõigest sellest, oli neil jaksu meiega möllata ja lobiseda.
Ei saanud tõestamata jätta, et eestlased on laulurahvas. Esitasime üheskoos Saaremavalsi ja tegime ka mõned tantsusammud. Õhtupoole astus lavale bänd, kes hullutas rahvast varaste hommikutundideni.
Muidugi tahtsime eestimuusikat kuulata ja otsustasime väikse erapeo teha ühes väiksemas ruumis. Meiega ühinesid ka mõned taanlased ning tantsu ja tralli eesti 90ndate järgi jagus kauemaks.
Pühapäeva hommikul sõi kõik see Eesti pere koos rikkaliku hommikusöögi ja pakkis lõunapakid kaasa, mida hiljem oli piknikul hea nohistada. Liisu hakkas tagasi minema juba kahe paiku, aeg Viborgis jäi väga üürikeseks, kuid see eest oli see parim! Viisime nad autoga kiirteele hääletama ja tagasisõit möödus palju kiiremalt, kui nad oodatagi oskasid.
Posite minek lennujaama nii kiirelt ei sujunud. Üks taani tüdruk, kes pidi neid lähedal asuvasse lennujaama autoga viima sõitis koolist minema ja ülejäänud auto omanikud ei tahtnud autosid kuidagi laenata. Lennuni oli jäänud 2 tundi, kui Raili ja Elina paaniliselt kooli peal ringi jooksid, et leida autod, millega kutid lennujaama viia. Lõpuks päästis meid üks õppejõud, kes lahkelt oma sõidukiga eestlased vajalikku lennujaama sõidutas. Nii see ilus nädalavahetus läbi saigi!

Punased roosid

Oli päikseline reede, Raili avas oma toa ukse ja ees ootas uskumatu üllatus – Tiidu tulipunaste roosidega!!! Raili oli sõnatu, noormees lilledega tundus kui unenägu! Külla pidi tulema Heiti, ühe silmapilguga oli Heiti muutunud Tiiduks!
Loomulikut oli sära ka Elina silmis, sest ka tema noormees seisis punased roosid käes ning kohale olid jõudnud ka teised kabajõmmid: Ivar ja Joss, kes kostitasid meid Eesti magusa ja Vana Tallinaga. Tuba number 20 lausa õhkas õnnest ja lõpuks ometi on meie toas lilled:)
Esimesed tunnid tsillisime niisama ja tutvustasime sõpradele meie suurepärast kooli. Peale kosutavat õhtusööki seadsime sammud siseronimisseina poole, kutid tahtsid end proovile panna! Meie näitasime oma väga häid oskusi, kuidas ronijat turvata ja sellest hoolimata, et poisid kaaluvad meist kaks korda rohkem, saime me seifimisega super hästi hakkama. Kutid ronisid lae poole kui ahvipärdikud, nad olid üleootuste tublid! Ikkagi Eesti noormehed ju:)

22 - viimane taks

Täna, 16.oktoobril on meie kallil Raili sünnipäev. Äratasime ta kell seitse üles küünalde ja lauluga. Vanust nüüd tal 22 ja käes on viimane taks;) Õnnesoove lõõritasime kolmes keeles: inglise, taani, eesti. Väga armas hommik oli. Tegin Railile kaardi, kus on umbes 20 tema erinevat nägu peal, seda on näha ka pildil:) Meid ootavad ees väga põnevad 48 tundi, aga kõigest sellest juba reedel.

Ja loomulikult ei jõua ära oodata oma Eesti sõpru, nii äge!! Tulevad: Liisu koos rumeenlasega Saksamaalt, Ivar, Heiti ja Joss Eestist ning Taavi Aalborgist. Kokku saab tõeline eestlaste kamp ja oi, kuidas me rokime!!

Raili eri

Reede hommikul sõitsime (mina, Raili, ja isa) ratastega läbi linna autorenti, laenutasime sealt ilusa hõbehalli CITRÖENi. Isa oli järgnevad päevad autojuht ja mina olin kaardilugeja – tööjaotus sujus imehästi. Esimene sihtmärk oli meil Viborgi külje all olev paberitööstus, suures kivimajas töötasid vanad masinad ning tunda oli muinasaja lõhna. Edasi sõitsime Viborgist lõuna suunas 40 km linna nimega Silkeborg, kus külastasime kalade AQUAparki. Maa alla oli ehitatud akvaarium, kus inimesed said ringi jalutada ja näha, kuidas veealune elu käib. Suured ja vähem suured, väiksed ja vähem väiksed kalakesed ujusid meile otse vastu ja jõllitasid meid läbi klaasi. Vahpeal oli tunne, et nad jälgivad igat meie sammu ning liigtust. Ilm oli päikseline, seega oli mõnud jalutada sealses välispargis, kus elasid mitmed pisikesed närilised.
Edasi sõitsime ringi, minu õppejõu sõnade järgi, looduslikult kõige ilusamas piirkonnas Taanis. Puud, põõsad oli kirvtes sügisvärvides ning neid kaunistas päiksese sillerdus.
Järgmine sihtmärk oli laburindiaed, mis oli nii, nii äge! Võimalik oli seigelda 6 erinevas laburindis, üks oli kiftim, kui teine. Omaniku sõnade järgi pidi kõigem suurema laburindi läbimiseks kuluma 45 – 90 minutit, aga meie olime eriti osavad, saime hakkama 30 mintsaga – kiidusõnad eestlastele.
Edasi seatsime suuna tagasi hommikul oldud Silkeborgi, kus tegime mõnusa jalutuskäigu selles pisikeses linnas. Õhtuks sõitsime Taani kõige vanimasse ja suuruselt teise linna - Arhusesse! Arhus on minu kodulinna Viborgi kõrval päris suur, tänavad on suurt sagimist täis. Soppasime natuke ning jalutasime õhtupimeduses ilusas linnakeses ringi.
Laupäeva hommikul ärkasime vara, et sõita Põhja-Taani tähtsamasse keskusesse – Alborgi, koht, kus elab Taavi ja koht, kus minu Elinake iga nädalavahetusel mõnusalt aega veedab. Tundsime isaga end tõeliste turistidena, esimesena läksime infopunkti, et teada saada parimaid vaatamisväärsusi selles linnakeses. Tore onu seletas meile kõike head ja paremat! Külastasime laevamuuseumi, kus lisakas sadadele pisikestele makettidele oli olemas ka tõelises suuruses laevad. Kõige vingemaks osutus allveelaev, see oli nii, nii suur ja võimas, nii seest kui väljast, et silmad ei suutnud seda uskuda.
Järgmisena külastasime II maailmasõja muuseumi, kus nägime mitmeid suuri tanke ja erinevaid laskemoonasid. Masinatesse oli võimalik ise sisseronida ja nupukesi kruttida.
Lõuna ajaks jõudsime loomaaeda, kus elasid mitmed armsad loomakesed. Kuri lõvi vahtis meile raevunult otsa, hiiglaslik pikk kaelkirjak kõndis mööda, ahviema kandis omabeebit süles, elavant tegi londiga trikke ja palju muud huvitavat. Aeg läks ilusa ilmaga loomaaias lennates, varsti oligi käes juba õhtupoolik
Ees ootasid Alborgi ostukeskused, otsisime mulle sünnipäevaks midagi ilusad ja lõpuks, enne viimase poe sulgemist, leidsime hästi armsa villasejaki ning nummid saapakesed. Vanalinnas saime kokku ka Elina ja Taaviga, kus jalutasime neljekesi põnevate juttude saatel ringi. Enne Viborgisse tagasi sõitu külastasime isaga ka Taavi ühikat, mis oli väga armas.
Pühapäeva hommikupoolikul tegime minu kodulinnale väikese tiirukese. Sõitsime ratastega inimtühjadel vanalinna tänavatel ja ilusas värvilises pargikeses. Nimelt pühapäeviti on kõik poed ja asutused suletud – inimesed puhkavad sel päeval!
Lõuna aeg saatsin isa rongile, nii ruttu see tore nädalavahetu läbi saigi!

Eesti kommid

Eile käisime orienteerumas, meie koolist 10. km kaugusel, kuhu läksime ratastega. See koht oli imeline: värvilised sügispuud, päike nende tagant sillerdamas, peegelsile järveke ning metsast natuke eemal kanarbikupõld, kus kõik õrnalt lillatas.
Kell üheksa ootas meid ees lõõgastav õhtupoolik ujulas. Basseinide ümber põlesid küünlad, ümberringi olid puuviljavaagnad ja mängis rahulik muusika. Peale sulistamist kuumas vees läksime sauna ja hiljem koorisime ennast spetsiaalse seguga, nii et nahk oli pärast pehme nagu beebil. Uni tuli magus ja olekski vist magama jäänud, kui 7.15 poleks kell helisenud..
Oi hea, kui hea on neljapäev, sest saame jälle Eesti komme süüa:) Täna tuli külla Raili isa Rein. Tulek oli tal pisut seiklusrikas, sest ta sõitis õigest rongipeatusest mööda, aga kõik lõppes õnnelikult, sest läksime talle autoga vastu.
Railile toodi Eesti ajakirju ja –lehti, nii hea, nüüd on eestikeelset lugemist.
Õhtu käes, nautisime koos maitsvat õhtusööki, arutasime ilmaelu ning peale seda läksid Raili ja Rein mägironimist tegema, millega mõlemad väga rahule jäid. Kooliga paistab Rein rahul olevat ja arvas, et ka Eestis võiks analoogne olla.
Ees ootab põnev nädalavahetus, sest Raili ja Rein rendivad auto ning plaanivad tutvuda ümbruskonnaga. Laupäeval lähevad nad Aalborgi (Põhja-Taani tähtsaim keskus) tuuritama. Elina läheb juba homme Aalborgi, sest peigmees ootab:)

Kaunist sügist ja toredat nädalavahetust kõigile, kes meie blogi loevad:)

Vanad ja kobedad!

Täna oli eriline päev! Meie kooli külastasid toredad ja aktiivsed vanemad inimesed - neist lausa õhkas värskust ja positiivsust. Koos kõikide meie kooli tudengitega korraldasime neile põneva päeva, täis mitmekesiseid tegevusi. Nad said joosta, ujuda, kanuutada, tantsida, mägironimist teha ja palju muud. Nad tegid kõike väsimatult ja kurtmatult kaasa. Hämmastav oli vaadata, kuidas vanurid on nii heas füüsilises vormis.

1\3 taanlastest, vanuses 50-80, on spordiklubi liikmed, nad armastavad palju liikuda, teha gümnastikut ja viibida värskes õhus. 72. aastane reibas gümnastiku teener Kissa kes ka meile trenni andis rääkis tüüpilise vanainimese ellusuhtumisest: vähemalt pooled haigused ja mured mõeldakse ise välja, muretsetakse oma kortusde ja põduruse pärast ning ei tahetagi kodust, nelja seina vahelt, välja minna. Kissa oli tõesti nagu 20.aastane ja kinnitas meile, et kõik algabki kahe kõrva vahelt:) Tore oli sellele jälle kinnitust saada!

Suplus..

Eilne, reede hommik, algas võrkpallitunniga, kus õppisime õigete sammude pealt palli maha surumist – rõõm, et areneme sellel spordialal ikka edasi ja edasi. Mõlda, et varsti juba pool Taanis olemiseaega läbi – nii kiiresti on aeg läinud!
Teine tund (European today) möödus pool unes, sest me loomulikult rokkisime karokebaaris neljapäeva hilisõhtul ning vähesed unetunnid andsid endast märku.
Pärast lõunat toimus meie jaoks midagi uskumatud – oktoobrikuine suplus! Nimelt oli meil metsik kanuusõit järvel, kus mängsime pallimänge ja rallisime võidu. Tõeliselt äge tunne, et oskame kanuud silmapilgselt õigesse suunda keerata ning kiirelt edasi aerutada – valitseme kanuusid päris hästi. Tunni lõpus toimus kanuudevõitlus, eesmärk oli teine kanuu ümber pöörata, et vastasvõistkond vette kukkuks – oktoobrikuisesse külma järvevette!!! Nalja sai täiega ja vesi ei olnudki nii külm, kui karta võis!
Õhtul sõitis Elina Taavi juurde ja Railit ootasid ees 100 lasteaialast! Nimelt toimus suur üritus kohaliku linna lastele, kus meie kooli 10 tudengit, kaasaarvatud üks rahvusvaheline inimene – Raili, korraldasid lastele mänge, tantse, võistlusi. Väikesed lapsed oli nii hämmingus, et kuidas Raili taani keelt ei räägi, kuidas temaga suhelda saab? Aga nad olid üliarmsad, kallistasid ja neratasid Railile kogu aeg! Ilma sõnadeta saab väga lihtsalt laste südame võita:)

Eestlased

Esmaspäeva pärastlõunal kell neli startisime kogu kursusega Olleruppi (Viborgist 3h bussisõitu), kus meid ootasid ees mõnusad sportlikud ja meelelahutuslikud tegevused koos seitsme teise Folk High Schooli tudengitega. Olime seda hetke kaua oodanud, sest teadsime, et seal on võimalus kohata eestlasi. Kokku Ollerupi High Schooli tuli ~700 tudengit üle Taani.
Kohale jõudnud, võtsid meid vastu kaks särasasilmset selle kooli tudengit, kes olid samuti internationalid (rahusvahelised tudengid) nagu meiegi, aga Brasiiliast. Kooli eksursioon võttis umbes tunnikese, sest seal oli palju erinevaid hooneid ja maa-aluseid käike, mis neid ühendasid. Siinkohal mainin ära, et Ollerupi High School on kõige vanem Taanis (rajatud 1920 aastal) ning seda oli seal nii näha kui tunda. Ollerupi kooli atmosfäär on õdus tänu paljudele ajaloolistele detailidele ja omapärastele värvitoonidele. Ei saa mainimata jätta keset kooli koridori asuvat ilutiiki, kus ujuvad värvilised kalakesed ning millest viib üle kividest tee õpetajate tuppa. Huvitav fakt selle kooli juures on see, et kooli rajaja, Niels Bukh, kabinet on säilitatud täiesti algsel kujul ja sealsete tudengite sõnul valitseb selles ruumis täieti kirjeldamatu õhkkond. Ollerupi High Schoolis on 97 tudengit, kellest 22 on internationalid. Ilmnes, et üksikutel neist on probleeme inglise keelega nagu mõnel meie internationalilgi.Üllatav oli see, et poisid ja tüdrukud magasid eraldi maja osades, sest meie elame kõik ühe koridori peal ja puutume tihti kokku, nii hambaid pestes kui ka duši järjekorras.

Ekskursioon lõppenud, kohtasime särtsakat Eesti tüdrukut – Mirjamit. Milline õnnis hetk, olime nii hämmastunud, eesti keel, kas tõesti? Alguses ei osanudki kuidagi suhelda, ei leidnud nagu sõnu ja mitu korda hakkasime automaatselt inglise keelt kõnelema. Õhus oli tunda särtsu, sest teadsime, et kuskil on veel üks Eesti poiss. Õhtune tervitusüritus algas, kus esinesid erinevad artistid, tantsiti, muljetati ning loomulikult söödi maitsvat kookose-šokolaadi kooki. Mirjam tutvustas meile teist selle kooli eestlast – Sandrit. Oli õnnelik hetk, kus kõik eestlased kohtusid ja istusid ühe laua taga ja nautisid kaunist emakeelt:) Kui päev oli õhtusse jõudnud ja käes oli magamaminekuaeg, mängiti veel suures spordisaalis, kus meie magama pidime, erinevaid sportmänge ja lärmi oli rohkem kui rubla eest. Lahke ja igati abivalmis Eesti poiss Sander pakkus, et võime tema toas magada, mis oli temast äärmiselt armas. Võtsime suurest ja külmast spordisaalist oma kodinad ja seadsime sammud mööda pikka maa-alust koridori Sandri toa poole. Tegime endale maha asemed, Sander leidis meile matid ja padjad. Mängis mõnus muusika, küünal põles ja jutustasime veel natuke, kuni magus uni meid endaga viis.
Hommik algas ilusa päikesega, mis tuppa paistis ja meie nägusid paitas, kui veel uimastena oma asemetel lebasime. Kiired hommikused toimetused tehtud, sõime hommikust ja läksime esimesse workshopi - modertantsu. Tund oli huvitav, tegime igasugu põnevaid harjutusi ning õppisime kaks kava. Edasi suundsime Gospelkoori, kus meid ootas ees range vanem naisterahvas, kes rääkis ainult taani keelt ja väga harva naeratas. Meie ettekujutus gospelkoorist oli muidugi natuke teistsugune, rohkem funi ja võimsust.
Pärastlõunal elasime kaasa meie kooli jalgpalli meeskonnale, kes kokkuvõttes saavutas esimese koha. Viimane workshop oli Funkdance, mõnusalt tempokas ja energiline.
Õhtusöök söödud, asjad bussi viidud, kohtasime peaukse ees veel ühte Eesti tüdrukut, kellega jõudsime vaid paar sõna vahetada.
Bussisõit möödis kiiresti ja hea oli jälle oma armsasse koolimajja jõuda:)

Meie aadress!!!

Elina Keva/ Raili Kala

Vinkelvej 32
8800 Viborg
Denmark

Joonistage, kirjutage, luuletage meile:)

October Fest!

Taavi tuli Elinale nädalavahetuseks külla, nii armas, Elina on loomulikult väga õnnelik!
Laupäeva õhtul oli septembri kõige suurem pidu koolis ja teemaks oli October Fest, mis kujutas endast vanaegset saksa stiili – meestel põlvpükid, valge pluus, traksid ning naistel põlvini kleidid, põlled, puhvispluusid, juustes lokid või patsid.
Elina kandis ilusat selles stiilis seelikut, mille Taavi talle valis:) Raili laenas teistelt tudengitelt meesterõivad, igati vahva põlvpükstes poisike!
Üritus algas õhtusöögiga, mis oli ülimaitsev: šnitsel, vorstikesed, ahjukartul, salat, jäätisetort toormoosiga … nämmmaa!!! Taustaks mängis saksa rahvamuusika ja kõigil oli tuju laes. Ruum oli kaunistatud spetsiaalsete postrite, paberkujude ning linikutega. Tunne oli nagu olekski päriselt Saksamaal:)
Õhtujooksul toimusid mitmed mängud. Meie võtsime osa, kes suudab rohkem veekanne kätega üles tõsta ning jäime teist ja kolmandat kohta jagama. Aga eks järgmine kord paneme võistluse kinni! Loomulikult keerutasim õhtu jooksul tantsupõrandal jalga ja nautisime pidu hiliste öötundideni.
Pühapäeva varahommikul aeti meid suure kolinaga üles, oli vaja peojärgset ruumi koristada. Raske oli tõusta, aga üles me saime. Ülejäänud päeva olesklesime niisama - mõnulesime ja puhkasime. Õhtul sai Raili teada, et on võimalik minna sauna ning loomulikult kasutas ta selle suurepärase võimaluse ära. Oleme saunast nii väga puudust tundnud.. Nii mõnus oli laval istuda ja leili visata!!! Samal ajal, kui Raili saunas oli vaatasid Elina ja Taavi vanu ja ägedaid Eesti filme: "Vallatud kurvid" ja "Suvi".