Lõpupidu!

Eile koristasime üheskoos terve koolimaja ära (klassid, toaletid, saalid, koridorid). Peale meie lahkumist peab kõik läikima nagu alguses, kui me siia saabusime. Pärastlõunal seadsime sammud kirku poole, kus ootas ees südamlik kontsert. Laulsime koos kooriga ja esitasime kahekesi eesti keeles „Tiliseb, tiliseb aisakell“. See oli midagi erilist, kuna me kumbki polnud varem kirikus esinenud. Pårast kooli jalutades oli sissesõidutee valgustatud küünaldega...
Enne õhtusööki toimus pidulik tseremoonia, kus õppejõud pidasid südantliigutavaid kõnesid ning saime kätte lõputunnistused. Edasi ootas meid ees luksuslik söömaaeg. Köök oli ettevalmistanud kvaliteetse restorani tasemel, kolmekäigulise õhtusöögi. Ettekandjateks olid meie kallid õppejõud. Peol toimus hååletamine erinevatele tiitlitele (parim spotlane, såravaim isiksus, ågedaid tuba jne) ja uskuge v6i mitte, meie kallis Elina sai tiitli "suurimad rinnad" :) Nalja oli nabani, sest m6nel tysedamal tydrukul on siin palju suuremad rinnad, aga need pole kaugeltki mitte ilusad! Lisaks toimusid mitmed etteasted ja tore oli muljetada ning veel viimast korda mõnusalt koos aega veeta.

Uisutama

Reedega lõppesid meie õpingud siin koolis, oli viimane tavaline koolipäev. Õhtu möödus häid filme vaadates.
Laupäeval läksime terve kooliga uisutama. Hästi tore oli, sest ilm oli soe ja muru roheline. Imelik oli uiske jalga panna, sest üldse polnud talvetunnet. Pealelõunal läksime veel viimast korda Viborgi peale jalutama ja väikseid jõuluoste tegema. Linn oli rahvast puupüsti täis, toimusid mitmed esinemised ja showd.
Õhtul oli meil viimane Cafe, mis lõppes suure klubimölluga. Koju jõudsime alles varavalges.

Eriline neljapäev

Alates neljapäevast on meil iga päev väga eriline: viimane nelajpäev, viimane reede, viimane laupäev jne. Püüame võtta igast hetkest viimast!
Neljapäval, toimus nelja põhivõistkonna ja õppejõudude vaheline võrkpalliturniir. Igati vahvad ja pinglised mängud sai maha peetud, kõige märkimisväärsem on asjaolu, et õppejõud ei saanudki esimest kohta. Tudengid ruulisid!
Õhtul oli kitarrikursusel esinemine, suur ärevus oli põues, kas ikka suudame ühes tempos ja õiged noodid koos mängida. Kõik sujus hästi ja publik nautis ning laulis kaasa. See oli Raili elu esimene kitarrikonsert!
Hilisõhtul oli viimane öö, kus saime karaokebaari Dickens pidutsema minna. Meie traditsioonilised neljapäevased Dickensi külastused on nüüdseks selja taga. Peaaegu terve kursus seadis keskööks oma sammud linna poole ning üheskoos lõõritasime mitmeid laule. Tsikid, kutid tantsisid ja kõigil oli lõbus :)

Julie!

Reedel, peale kooli, läksime ühele toredale kursaõele, Julile, külla. Ta elab Lemvigis, mis asub Taani lääneranikul. Kui kohale jõudsime, ei jõudnud ära imestada, kui armas kodu neil on.
Pereisa valmistas meile maitsva õhtusöögi, milleks oli grillliha viskikastmes, kõrvale pakuti maitsvat veini. Söögilaua ääres sai päris kaua jutustatud maast ja ilmast, sest Julie isa rääkis väga head inglise keelt. Olime päris väsinud, kahest möödunud päevast ning filmi vaadates uinusime magusalt.
Laupäeva hommikul tõusime varakult, selle peale, et keegi köögis askeldas, kaetud oli rikkalik hommikusöögilaud. Peale kosutavat kõhutäit, läksime terve perega (Julie vanemad ja väike õde ka) vabaõhumuuseumisse, kus võis näha Taani elu 17-19 sajanditel. Ilm oli mõnus, jalutasime ringi kui üks suur pere. Seal võis näha igasugu huvitavaid asju vanast ajast: pastelde meisterdamine, puumänguasjade nikerdamine, raua-, ning pagaritöökoda. Peale ringituuritamist jõime kuuma kakaod ja sõime tradistsioonilsi Taani jõulusõõrikuid. Tunnid möödusid lennates ning peagi oli pime käes.
Kodus ootas meid ees vahva tüdrukute õhtu. Juliel on eraldi vannituba, kus on kõlarid ja väike sohva. Seal oli tore ennast peoks ette valmistada ja põnevaid neidude jutte rääkida.
Pidu oli vahva! Kuna Lemvig on üsna väike linnake, siis uued näod ei jää märkamata. Klubis saime päris suure tähelepanu osaliseks, kõik poisid-tüdrukud vahtisid meid, et kes need siia tulnud on ning isegi taani keelt ei räägi. Peale suurt möllu läksime kohalikku pizzabaari ja koju jõudsime alles varastel hommikutundidel.
Pühapäev ootas meid üllatus! Kui magamistoast kööki läksime, nägime laual kahte säravat pakikest. Pereema oli meile mõlemale armsa kingituse teinud. Pärastlõunal läksime Julie poisile külla, kes elab suures farmis, neil on ~500 lehma. Ta tegi meile farmis ekskursiooni, kus nägime piimavalmistamise protseduuri, kahepäevaseid vasikaid ja igasugu ägedaid masinaid.
Edasi sõitsime ookeani äärde, nautisime vahutavat vett ja värsket õhku. Õhtul sõime traditsioonilist Taani jõulusööki. Neil on üks hea magustoit, kuhu sisse on ära peidetud mandel ning, kes selle leiab, saab kingituse. Ütleme nii, et kingitus läks ühele eestlasele, blondi peaga. Peale maitsvat kehakinnitust läksime käsipalli vaatama. See spordiala on Taanis populaarsuselt teine, esimene on jalgpall.
Oli hea nädalavahetus ja koduigatsus on nüüd veelgi suurem!

Triatlon

Reede hommikul kell 8:00 käis stardipauk ja ¼ triatlonist võis alata! Hüppasime vette - ees ootas 1000 m (40 basseini pikkust) ujumist. Ei olnudki kõige raskem, uskusime, et vajume poole peal põhja. Otse ujulast istusime rattaste selga, et läbi kihutada 45 km metsavahelist teed. Ilm oli paha, sadas ja pori pritsis näkku ning riietele. Aga meil oli lõbus, põnevate juttude saatel ühises tempos sõita. Rattatee läbitud, viskasime sõidukid murule ja alustasime 10,5 km jooksurada. Vot see oli raske, sest jalad kiskusid krampi ning tundusid kui puupakud, mis ei tahtnud üldse liikuda.
Kogu triatlonist võtsid osa 15 kõige paremas vormis kursavenda ning 4 tüdrukut + meie. Kui nüüd ausalt öelda, siis meie füüsiline vorm ei anna võrrelda kuttide omaga ja me läbisime kõigist aladest vaid poole maa. See oli meie eesmärk ning oleme õnnelikud, et hakkama saime!

Politseikatsed!

Päris hull päev! Meie koolis õpivad tudengid, kes tahavad kunagi politseinikeks saada ning siinsed füüsilised tegevused loovad neile head eeldused politesikooli minekuks. Oleme siin juba neli kuud trenni teinud ja täna olid eelkatsed tulevastele politseinikele, kust ka meie pidime osa võtma.
Uhh, päev algas aja peale ujumisega (200m). Meie, Eesti tüdrukud, tihti suplemas ei käi, seega 8x25m nii kergelt ei tulnudki. Natuke ebamugav oli see, et meid pandi ühele rajale ujuma, kuigi nad seda ei arvestanud, et oleme suht ühe kiired. Nii me siis togisime üksteist käte ja jalgadega, võideldes tulihingeliselt lõpuni. Meie ajad mahtusid katsete piiridesse – juhhei! Naljaks oli see, et mõned noormehed ületasid lubatud ajalimiidi.
Otse ujumast tõttasime spordisaali, et teha kõhulihaseid, lõuatõmbamist, spritjooksu, tõsta kangi ning kõike seda aja peale. Meie tulemused olid teiste silmis üllatavalt head, sest keegi ei uskunud, et me suudame teha need katsed peaaegu maksimum punktidele.
Võimlast läksime otsejoones staadionile, 2400 meetrit (6x400) jooksma. Keel vestil, kuid sära silmis, jooksime ühes tempos terve maa. Ei saa mainimata jätta, et kiireim poiss tegi meile kahe ringiga pähe.
Pärastlõunal vurasime, läbi vihma ja muda, jalgratastega 12 km künklikul teel (üles-alla-üles).
Täna oli üsna raske päev, kuid homme veel hullem, kuid sellest juba järgmises blogis.

Vabalaskumine

Täna outdoori tunnis seoti meid kahe nööri külge, tõmmati lae alla ja siis lasti üks nöör lahti ning karjudes me vabalangemist tegime ja hiljem jäime nööri otsa kiikuma! See oli alles adrenaliinilaks! Vaadakem videosid, kuidas esimesena Raili ja teisena Elina laest alla lendavad ;)

Elina Saksamaal!

Minek! (23.11)
Reede pärastlõunal alustasime Taaviga oma reisi Saksamaale. Õnneks oli hääletamiseks ilus tuulevaikne ilm. Esimeses bensiinijaamas hakkasime innukalt auto juurest auto juurde käima ning peagi saime rekka peale, millega 70 km edasi sõitsime. Järgmises tanklas märkasime kohe ühte Rumeenia rekkat, mis hakkas just sõitma, kuid õnneks saime meiegi selle peale ning otsejoones Saksamaale (piirist 60 km). Sealt edasi Hamburgi viis meid tore sakslane ning jutukäigus tuli välja, et tema sõbrad on vennad Tõnisted, päris huvitav kokkusattumus. Ise oli ta luksuspurjekate ehitaja ning hetkel olevat käsil maailma kõige suurema jahi (160 meetrit) ehitamine Abramovitšile. Kuus tundi veetsime öises Hamburgis ja varahommikul kell neli läks meie rong. Teekond kestis kümme tundi ning kuus korda selle aja jooksul pidime rongi vahetama.

Kohal!
Mannheimi jõudsime laupäeva pärastlõunal, kus Taavi õde, Liis, oli meil juba vastas. Liis elab Mannheimis juba kolmandat aastat, ta kaitses seal oma magistrikraadi ning hetkel on käsil doktoritöö Heidelbergi ülikoolis. Ta elab koos oma sakslasest mehe Ulfiga kahetoalises korteris Mannheimi äärelinnas, mis oli meiegi koduks nädalakese.
Oi, kui mõnus oli peale sellist reisi duši all käia ning maitsvat sooja sööki süüa. Ma pole ammu ennast nii koduselt tundud. Kolm kuud kommuunielu pole naljaasi!

Mägedesse matkama!
Üks põhjus, miks ma Saksamaale väga tulla tahtsin, oli see, et mu hea sõbranna Liisu töötab siin vabatahtlikuna. See linn, kus ta pesitseb asub Mannheimi külje all (Worms). Peale rikkalikku hommikusööki läksimegi Liisule järele. Wormsis nägime tema elamist ning organisatsiooni, kus ta töötab. Edasi läksime Schwarzwaldi, mis on imeilus mägine piirkond, kus saab mõnusalt matkata. Loodus oli seal tõeliselt maaliline, jalutasime umbes kilomeetri kõrgusele ning äkki kuskil 600 meetri peal hakkas lund sadama. See oli vapustavalt ilus! Mäe tipus pidasime pikniku katusega puhkekojas, ümberringi vuhises tuul ning tuiskas lumi.
Õhtul läksime Wormsi tagasi, kus toimus rahvusvaheline klassikalise kitarri kontsert. Kohal olid kitarriste Austraaliast, Austriast ning loomulikult ka Saksamaalt. Huvitav oli kuulata, kuidas iga meloodia jutustas mingit lugu. Show kestis kolm tundi ning oli tõeline elamus, eriti arvestades seda, et ise alles alustasin kitarriõpinguid ja kontserdil ei jõudnud ära imestdada, kui kiiresti nende esinejate näpud liikusid. Vapustav!

Prantsusmaa!
Esmaspäeval otsustasime Strausbourgi minna, Mannheimist on sinna kõigest kaks tundi autosõitu. Minu jaoks oli see suur elamus, kuna ma polnud varem Prantsusmal käinud. Strasbourgis jalutasime ilusas vanalinnas, käisime jõuluturul, külastasime hiigelsuurt katedraali ning sõime traditsioonilist prantsuse sööki.

Laborisse!
Taavi õde teeb oma doktoritööd kliinikumis, kuhu ta meid kaasa võttis. Nimelt pidime seal bakterid kasvama panema ja mina olin assistent, kes mõõtis vajalku koguse bakteritoitu. See oli põnev! Pärast panime need bakteritega katseklaasid inkubaatorisse. Liis ütles, et need läksid edukalt kasvama ja ma olin rahul, et sain ka natuke teadusele kaasa aidata.

Heidelberg!
Teisipäeva võtsime kohe täitsa vabaks, et lihtsalt olla. Koristasime ja vaatasime eesti saateid ning õhtul, kui pererahvas koju tuli, valmistasime maitsva õhtusöögi, milleks oli metssea praad. Oi, see viis keele alla! Liisi mehe isa on jahimees ning sealt see liha pärit oligi.
Kolmapäeval läksime rongiga Heidelbergi, et külastada seal asuvat hiiglaslikku lossi, mis osutus oodatust veelgi võimsamaks. See paiknes mäenõlval ning sealt avanes suurejooneline vaade kogu linnale ning selle tegi veelgi nauditavamaks ümberringi asuvad mäed ning linnast läbi voolav maaliline Reini jõgi. Peale lossi külastamist jalutasime lõputul poetänaval, kus tegime mõned sisseostud ning seadsime sammud rongijaama poole, et sealt Mannheimi sõita.
Edasi sealt sõitsin oma sõbranna juurde Wormsi, et koos mõnusalt aega veeta. Tuleb tunnistada, et see aeg jäi liiga lühiksesks, aga Eestis näeme ja rokime!

Veine degusteerima!
Neljapäeval ärkasin Wormsis Liisu juures, kuhu hiljem Taavi, Liis ja Ulf järele tulid, et minna üheskoos veinitallu. Meid võttis vastu lahke proua, kes paistis veinidest üsnagi palju teadvat. Degusteerimist alustasime valgete veinidega, siis roosa ning lõpetuseks punane. Peale kõiki neid väikseid lonkse tundsid nii mõnedki meist end pisut uimastena. Edasi suundusime taharuumidesse ekskursioonile, et näha, kus neid jooke tehakse, hoitakse ning pakendatakse. Lahke pererahvas pakkis meiele tellitud veinid kaasa ning andis kaks pudelit kingitusekski. Saksamaal on selline veinide maitsmine hästi tavaline ja enamus kohtades tasuta, sest inimesed, kes tulevad degusteerima, ostavad üldjuhul ka päris suure koguse kaasa.

Jahile!
Reede pärastlõunal sõitsime Dallmin (Berliini lähedal), kus asub Ulfi vanemate kodu. Teekond sinna oli päris pikk, kuus tundi. Kohale jõudsime hilisõhtul, Ulfi ema oli veel üleval ning kostitas meid mõnusa kõhutäiega. Rääkisime natuke juttu ning peagi pugesime põhku, sest hommikul tuleb varakult tõusta, et jahile minna.
Magusasti magatud ning sobivad riided metsa minekuks leitud, asusimegi teele. Tegemist oli suure piirkonna jahiga, kust kokku võttis osa umbes 40-50 inimest, kellest poole olid jahimehed ning teised loomaajajad, mina ja Taavi kuulusime muidugi viimaste hulka.
Avatseremoonia algas metsa ääres suure kogunemise ja üksteise kätlemisega. Ma olin nii ära pakitud, et üks küsis, kas ma olen poiss või tüdruk ja teised said mu üle päev läbi nalja heita. Peale traditsioonilist jahisarve puhumist, tutvustati jahipiirkondi ning möll metsas võis alata. Kammisime läbi vähemalt kümme metsa, kõikjal tegime kõva kisa, et loomad sealt välja jahimeeste aladele ajada. Nägin mitmeid kordi enda lähedalt kitsi mööda tuhisemas ja koerad nende kannul klähvimas. Meid, eestlasi, uudistati pidevalt ning küsiti, kus te ikka pärit olete. Pole ju tavaline, et Saksamaa maapiirkonnas käivad eesti tudengid jahil. Peale pikka tampimist metsas, ootas meid ees maitsev kehakinnitus ning huvitav seltskond, kellega muljeid vahetada. See toimus metsaäärsel lagendikul, kuhu oli tehtud suur lõke nagu jaanipäeval. Söögiks oli mõnus hernesupp ja pikk frankfurter. Selline jaht lõppeb alati jahikohtuga, mis algab jahisarve mängimise ning laulmisega. Jahikohtus tunnustatakse päeva parimaid laskjaid ja noomitakse jahireeglite vastu eksinuid (jahimehe loa koju unustamine, relvaga valesti ümberkäimine) kahekümne eurose trahviga.
Lõpuks kui tagasi Ulfi vanemate juurde jõudsime, olime parajad porikäkid. Oi, kui mõnus oli peale sellist päeva kuuma vahuvanni sulpsata.
Õhtul külastasime veel ühte toredat vanapaari, kes elasid sada aastat vanas majas, mida ümbritses väga suur ja kaunis aed. Nendega oli huvitav vestelda, eriti arvestades seda, et nad on kolmkümmend aastat Hispaanias elanud ja sain neile öelda, et lähen kevadel sinna õppima.

Tagasi Taani.. (3.12)
Tee Taanimaale polnud nii roosiline. Rongisõit kestis viie tunni asemel seitse tundi, aga nii juhtub, kui õigest peatusest mööda sõidad, seega jäime järgmisest rongist maha. Lõpuks jõudsime Flensburgi, kus vihma kallas kui oavarrest ning me olime kui kaks kodutut rongijaamas. Sealt küüti leida oli suhteliselt võimatu, õnneks tuli üks buss, millega saime üle piiri. Siis kõmpisime lähimasse bensiinijaama, olime kui märjad kassid. Tanklast viis üks šoti mees meid 10 km edasi kiirtee ääres asuvasse McDonaldsisse, kus oli palju autosid ja olukord tundus hea. Töllasime seal kolm tundi ja küsisin vähemalt kolmekümnelt autolt küüti, kuid tulemusetult. Lõpuks, kui olime juba nukrad, et peamegi lageda taeva alla jääma, võttis meid peale üks tore noormees, kes ise ka kunagi Viborgis õppis. Ta viis meid rongijaama, kust me sõidsime Taavi kursavenna juurde, kes meile südaööl vastu tuli ja oma sooja kodusse viis. Uni oli magus, kuid tõusime juba varahommikul, et Viborgi poole teele asuda. Reis oli super! Tegin ja nägin paljusid asju esimest korda. Aitäh, Taavi õde, Liis ja Ulf!

Imeline vaatepilt

Neljapäeval lõuna ajal jõudsid mulle (Railile) külla Rain ja Kerli. Näitasin neile oma kooli ning nad imestasid suu lahti, et on ikka võimas spordikompleks. Peale õhtusööki oli koolis tudengite ühisõhtu, kus me meisterdasime küünaldele jõulukaunistusi. Sellist mäkerdamist ja nikerdamist polnud ei mina, venna ega Kerli ammu teinud – lasteaia tunne tuli peale. Igatahes nüüd kaunistavad minu tuba kolm kaunist tulukest.
Kuna oli neljapäev, siis ka karaokebaari minek! Rainil oli uni silmas ja ta otsustas koju tuduma jääda, aga meie Kerliga olime suures peotujus. Lõime end üles ning enne minekut pinistasin natuke kitarri, et veelgi lustlikum oleks. Baaris panime kõvasti tantsu ja laulsime taani keeles karaoket – panite tähele, taani keeles?! Kõige paremini vist ei kõlanud, kuna viis, sõnad ja keel olid puhta võõrad, aga meil oli lõbu laialt!
Reede hommikul võttis Rain võrkpalli tunnist tublisti osa ja peale lõunasööki põrutasime autoga läänerannikule. Seal jookseb selline maismaa osa, kus ühel pool on ookean ning teisel pool suur järv. Ilus vaatepilt – ümber ringi oli tühi liiv ja lage väli. Teel koju külastasime ühte vabaaja keskust, mis reklaami järgi pidi olema väga äge igale vanusele. Aga ohoo.. sisse minnes, jooksid igal pool ringi ainult lapsed ning atraktsioonid täisksvanutele polnud kaugeltki ahvatlevad. Massažitoolid oli ainukesed mõnusad asjad seal, vedelesime ja nautisime mudimist tunnikese :)
Laupäeva hommikul ärkasime vara, et sõita Taani kõige põjapoolsemasse tippu, kus kaks ookeani kohtuvad, vastas suunas tulevad lained põrkuvad kokku ja purskavad ühes koos üles. See oli võimas vaatepilt – nii, nii suured lained, nendes oli kohutav jõud ning energia. Loomulikult puhus seal rannikul ka mega tuul. Ja siis äkki 30 sekundit nägime me midagi väga erilist: pilvedevahelisest pilust kiirgasid helekollased päiksekiired ühese joana ühte punkti rannaliival, selle taga kauguses oli nagu öö (tume, vihmane, sünge), kust paistis majakas. Seda vaadet ei suuda ma sõnadesse panna ja pildile see kaugueltki nii ilus ei jäänud – see oli nagu unenägu, ma pole kunagi varem midagi sellist näinud! Seal samas linnakeses, metsa sees, oli kirik, mis kakssada aastat tagasi kattus peaaegu täielikult liiva alla, ainult kirikutorni saime silmaga näha.
Edasi põrutasime poolsaare põhjapoolsemale läänerannikule, kus tundsime end kui õudusfilmis. Ilm oli kohutav, sadas vihma ja mega suur tuul keerutas liiva üles, hea, et me lendu ei tõusnud. Hoolimata sellest, ronisime suurte liivamagede vahele, kus seisis vana majakas. Vanasti näitas see tulukest randuvatele laevadele, aga nüüd olid kuhjunud selle ümber nii palju liiva. Paarisaja meetri kaugusel oli pisike kirik, mis varsti, varsti kõrgelt ranniku servalt ookeani vette kukkub - iga aastaga vesi uhub suurel määral pinnast minema. Jube mõelda, aga ka sealne surnuaed on paari aasta pärast läinud.
Õhtuks jõudsime õnnelikult kooli, kus ees ootas meid detsembrikuu suurim pidu – jõulupidu. Sõime taani traditsioonilist jõuluõhtusööki (magusad kartulid, pardiliha, oad) ja mängisime (imelikku!) kingituste mängu, kus pidi täringut veeretama ning lõpuks mõni sai 3-4 kingitust ja mõni jäi täitsa ilma.
Eile hommikul viisin Raini ja Kerli lennujaama – nii kiirelt see igati äge ja meeldejääv nädalavahetus läbi saigi. Aga, kus on kallis Elina.. teda pole ikka veel Saksamaalt tagasi jõudnud?!