Lõpupidu!

Eile koristasime üheskoos terve koolimaja ära (klassid, toaletid, saalid, koridorid). Peale meie lahkumist peab kõik läikima nagu alguses, kui me siia saabusime. Pärastlõunal seadsime sammud kirku poole, kus ootas ees südamlik kontsert. Laulsime koos kooriga ja esitasime kahekesi eesti keeles „Tiliseb, tiliseb aisakell“. See oli midagi erilist, kuna me kumbki polnud varem kirikus esinenud. Pårast kooli jalutades oli sissesõidutee valgustatud küünaldega...
Enne õhtusööki toimus pidulik tseremoonia, kus õppejõud pidasid südantliigutavaid kõnesid ning saime kätte lõputunnistused. Edasi ootas meid ees luksuslik söömaaeg. Köök oli ettevalmistanud kvaliteetse restorani tasemel, kolmekäigulise õhtusöögi. Ettekandjateks olid meie kallid õppejõud. Peol toimus hååletamine erinevatele tiitlitele (parim spotlane, såravaim isiksus, ågedaid tuba jne) ja uskuge v6i mitte, meie kallis Elina sai tiitli "suurimad rinnad" :) Nalja oli nabani, sest m6nel tysedamal tydrukul on siin palju suuremad rinnad, aga need pole kaugeltki mitte ilusad! Lisaks toimusid mitmed etteasted ja tore oli muljetada ning veel viimast korda mõnusalt koos aega veeta.

Uisutama

Reedega lõppesid meie õpingud siin koolis, oli viimane tavaline koolipäev. Õhtu möödus häid filme vaadates.
Laupäeval läksime terve kooliga uisutama. Hästi tore oli, sest ilm oli soe ja muru roheline. Imelik oli uiske jalga panna, sest üldse polnud talvetunnet. Pealelõunal läksime veel viimast korda Viborgi peale jalutama ja väikseid jõuluoste tegema. Linn oli rahvast puupüsti täis, toimusid mitmed esinemised ja showd.
Õhtul oli meil viimane Cafe, mis lõppes suure klubimölluga. Koju jõudsime alles varavalges.

Eriline neljapäev

Alates neljapäevast on meil iga päev väga eriline: viimane nelajpäev, viimane reede, viimane laupäev jne. Püüame võtta igast hetkest viimast!
Neljapäval, toimus nelja põhivõistkonna ja õppejõudude vaheline võrkpalliturniir. Igati vahvad ja pinglised mängud sai maha peetud, kõige märkimisväärsem on asjaolu, et õppejõud ei saanudki esimest kohta. Tudengid ruulisid!
Õhtul oli kitarrikursusel esinemine, suur ärevus oli põues, kas ikka suudame ühes tempos ja õiged noodid koos mängida. Kõik sujus hästi ja publik nautis ning laulis kaasa. See oli Raili elu esimene kitarrikonsert!
Hilisõhtul oli viimane öö, kus saime karaokebaari Dickens pidutsema minna. Meie traditsioonilised neljapäevased Dickensi külastused on nüüdseks selja taga. Peaaegu terve kursus seadis keskööks oma sammud linna poole ning üheskoos lõõritasime mitmeid laule. Tsikid, kutid tantsisid ja kõigil oli lõbus :)

Julie!

Reedel, peale kooli, läksime ühele toredale kursaõele, Julile, külla. Ta elab Lemvigis, mis asub Taani lääneranikul. Kui kohale jõudsime, ei jõudnud ära imestada, kui armas kodu neil on.
Pereisa valmistas meile maitsva õhtusöögi, milleks oli grillliha viskikastmes, kõrvale pakuti maitsvat veini. Söögilaua ääres sai päris kaua jutustatud maast ja ilmast, sest Julie isa rääkis väga head inglise keelt. Olime päris väsinud, kahest möödunud päevast ning filmi vaadates uinusime magusalt.
Laupäeva hommikul tõusime varakult, selle peale, et keegi köögis askeldas, kaetud oli rikkalik hommikusöögilaud. Peale kosutavat kõhutäit, läksime terve perega (Julie vanemad ja väike õde ka) vabaõhumuuseumisse, kus võis näha Taani elu 17-19 sajanditel. Ilm oli mõnus, jalutasime ringi kui üks suur pere. Seal võis näha igasugu huvitavaid asju vanast ajast: pastelde meisterdamine, puumänguasjade nikerdamine, raua-, ning pagaritöökoda. Peale ringituuritamist jõime kuuma kakaod ja sõime tradistsioonilsi Taani jõulusõõrikuid. Tunnid möödusid lennates ning peagi oli pime käes.
Kodus ootas meid ees vahva tüdrukute õhtu. Juliel on eraldi vannituba, kus on kõlarid ja väike sohva. Seal oli tore ennast peoks ette valmistada ja põnevaid neidude jutte rääkida.
Pidu oli vahva! Kuna Lemvig on üsna väike linnake, siis uued näod ei jää märkamata. Klubis saime päris suure tähelepanu osaliseks, kõik poisid-tüdrukud vahtisid meid, et kes need siia tulnud on ning isegi taani keelt ei räägi. Peale suurt möllu läksime kohalikku pizzabaari ja koju jõudsime alles varastel hommikutundidel.
Pühapäev ootas meid üllatus! Kui magamistoast kööki läksime, nägime laual kahte säravat pakikest. Pereema oli meile mõlemale armsa kingituse teinud. Pärastlõunal läksime Julie poisile külla, kes elab suures farmis, neil on ~500 lehma. Ta tegi meile farmis ekskursiooni, kus nägime piimavalmistamise protseduuri, kahepäevaseid vasikaid ja igasugu ägedaid masinaid.
Edasi sõitsime ookeani äärde, nautisime vahutavat vett ja värsket õhku. Õhtul sõime traditsioonilist Taani jõulusööki. Neil on üks hea magustoit, kuhu sisse on ära peidetud mandel ning, kes selle leiab, saab kingituse. Ütleme nii, et kingitus läks ühele eestlasele, blondi peaga. Peale maitsvat kehakinnitust läksime käsipalli vaatama. See spordiala on Taanis populaarsuselt teine, esimene on jalgpall.
Oli hea nädalavahetus ja koduigatsus on nüüd veelgi suurem!

Triatlon

Reede hommikul kell 8:00 käis stardipauk ja ¼ triatlonist võis alata! Hüppasime vette - ees ootas 1000 m (40 basseini pikkust) ujumist. Ei olnudki kõige raskem, uskusime, et vajume poole peal põhja. Otse ujulast istusime rattaste selga, et läbi kihutada 45 km metsavahelist teed. Ilm oli paha, sadas ja pori pritsis näkku ning riietele. Aga meil oli lõbus, põnevate juttude saatel ühises tempos sõita. Rattatee läbitud, viskasime sõidukid murule ja alustasime 10,5 km jooksurada. Vot see oli raske, sest jalad kiskusid krampi ning tundusid kui puupakud, mis ei tahtnud üldse liikuda.
Kogu triatlonist võtsid osa 15 kõige paremas vormis kursavenda ning 4 tüdrukut + meie. Kui nüüd ausalt öelda, siis meie füüsiline vorm ei anna võrrelda kuttide omaga ja me läbisime kõigist aladest vaid poole maa. See oli meie eesmärk ning oleme õnnelikud, et hakkama saime!

Politseikatsed!

Päris hull päev! Meie koolis õpivad tudengid, kes tahavad kunagi politseinikeks saada ning siinsed füüsilised tegevused loovad neile head eeldused politesikooli minekuks. Oleme siin juba neli kuud trenni teinud ja täna olid eelkatsed tulevastele politseinikele, kust ka meie pidime osa võtma.
Uhh, päev algas aja peale ujumisega (200m). Meie, Eesti tüdrukud, tihti suplemas ei käi, seega 8x25m nii kergelt ei tulnudki. Natuke ebamugav oli see, et meid pandi ühele rajale ujuma, kuigi nad seda ei arvestanud, et oleme suht ühe kiired. Nii me siis togisime üksteist käte ja jalgadega, võideldes tulihingeliselt lõpuni. Meie ajad mahtusid katsete piiridesse – juhhei! Naljaks oli see, et mõned noormehed ületasid lubatud ajalimiidi.
Otse ujumast tõttasime spordisaali, et teha kõhulihaseid, lõuatõmbamist, spritjooksu, tõsta kangi ning kõike seda aja peale. Meie tulemused olid teiste silmis üllatavalt head, sest keegi ei uskunud, et me suudame teha need katsed peaaegu maksimum punktidele.
Võimlast läksime otsejoones staadionile, 2400 meetrit (6x400) jooksma. Keel vestil, kuid sära silmis, jooksime ühes tempos terve maa. Ei saa mainimata jätta, et kiireim poiss tegi meile kahe ringiga pähe.
Pärastlõunal vurasime, läbi vihma ja muda, jalgratastega 12 km künklikul teel (üles-alla-üles).
Täna oli üsna raske päev, kuid homme veel hullem, kuid sellest juba järgmises blogis.

Vabalaskumine

Täna outdoori tunnis seoti meid kahe nööri külge, tõmmati lae alla ja siis lasti üks nöör lahti ning karjudes me vabalangemist tegime ja hiljem jäime nööri otsa kiikuma! See oli alles adrenaliinilaks! Vaadakem videosid, kuidas esimesena Raili ja teisena Elina laest alla lendavad ;)